(MEIE ISA)

MEIE ISA
kui Sa oled taevas
pane oma pilguga
liikuma see laud
ruum laua ümber
see linn siin
tühermaa linna ümber
riigist rääkimata
pane oma pilguga
liikuma see rahvas siin
usus et pärast seda kõike
võib-olla andestab ta Sulle
selle sunnitud pöördumise

Hannes Varblane (1949)

Üks kui mõnigi teine

Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri.
Enam me temast ei tea. Aga see oli üks mees.

Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850)

(Kõik ilm säeb ennast õhtule)

Kõik ilm säeb ennast õhtule
ja meie teiste hulgas.
On ema läinud kuhugi
ja isa haiseb nurgas.

On lapsed ühe teki all
üksteise kaisus pelus.
Nad kuulavad ja mõtlevad,
kas isa on veel elus.

Ja olles hästi vagusi
nad äkki aistavad,
et lagi täis on pragusid
ja tähed paistavad,

jah, tähed paistavad.

Joel Sang (1950)

(Pimedas ma ainult tunnen. Ma ei näe ju)

Pimedas ma ainult tunnen. Ma ei näe ju
pimedas. Ma ainult tunnen, et oled
olemas, kuskil siin, päris minu külje
juures, minu küljekondi juures oled sa
pimedas olemas. Sa oled nagu soe
ahi, nagu pliit, nagu kumer ja kutsuv
mägi, nagu eelajalooline loom, kes on
tänapäeva sündinud sellise jõuga, et
ajalugu lööb põnnama, ajalugu hakkab
otsa saama, ajalool pole enam nägu ega tegu,
kui eelajalugu ta üle võimust võtab.
Sest eelajalugu pole ainult eel.
Eelajalugu on ka järel, eelajalugu on
ajalooga samal ajal, isegi mitu korda
samal ajal, isegi kui lugu ei olegi
ja isegi kui ei ole aega. Seda kõike ma tunnen
pimedas, seal, kus ma mitte midagi
ei näe, ainult tunnen, et sa oled olemas,
nii olemas, et ma võiksin
ainult ühe puudutusega ollagi sina.

Hasso Krull (1964)

(Ööde valgusse mattud)

Ööde valgusse mattud
siis lahvatab lumm
siis mõõnab
mõõnab
mõõnab

unub
ega unu

kuni uute kustumiste pilkas pimeduses
tunned ära

nähtamatult läbi elu
lakkamatult nagu valu
kasvab armastus.

Malle Talvet (1955)

Suur lärm

Laps laulab, trambib, karjub
ja vaidleb, seletab.
Nii kisendama harjub
ka makk ja telekas.

On toas nii palju lärmi,
et põrub aknaklaas.
On läbi isa närvid
ja ema voodis maas.

Kes lärmi lööb ja röögib,
see kunagi ei kuule,
et südamel on löögid
ja elamisel luule.

Viivi Luik (1946)

Ma pean jooma

Põllumaa on joomas,
maada joovad metsad;
oja annab juua
sinimere suule;
päike joomas merda,
kuu on joomas päeva.
Mind mu sõber sõimab,
et ma tahan juua.

Kristjan Jaak Peterson (1801-1822)

(Mu elu on kui monotoonne kell)

Mu elu on kui monotoonne kell,
mis kindlas taktis väsimata aega taob.
Aeg, nagu õhk see: miski nägematu kaob,
vaid kaja ainult kostab kõlavhell.
Metallid helisevad; hingega
kui elaks surutute salaelu ilm.
Õrn kuulaja - mind läbinägev lapsesilm -
mu kella laulu võivad armasta,
mis võõrastele kostab salgav karm
ja neile hoolimata võhivõõralt lööb.
Metalsed toonid... Mis mu meeli mures sööb?
Mu üliigav traagiline arm.

Marie Heiberg (1890-1942)

Sipelga surnuaial

Meie ei tea, mis oli kord.
Jäänud on sõnad ja katked -
Sellel kevadel... Oli kord...
Heie see aina katkeb.

Sirelid õisi uhkavad
nagu ka sajandi algul.
Teie väheke puhkama
läksite väsinud jalgu.

Oh, ei ole te Toonelas
ega võimsas Valhallas.
Jäite, kus on teie pärusmaa,
omade pärnade alla.

Jaanikuu valguse sammastik
austavalt kõrgub te üle.
Teie mure ja armastus
tuhandest põlvest me üle.

Linda Ruud (1932-2010)

(Sõnade putukad suminal lendavad)

Sõnade putukad suminal lendavad.
Võõrad on ümber, ja nõnda on hea.
Istun ja igatsen. Sõnelen endaga.
Rõõmlen või nukrutsen, ise ei tea.

Mõte on ehmunud, kaalub ja arutab:
kallis ehk liialt me õnnel on hind?
Süda ent ühte vaid tuksub kui aruta.
Armastan, armastan, armastan sind.

Ellen Niit (1928)

Pohmeluslikke mõlgutusi

Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?

Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos - ja see on hing.

Heiti Talvik (1904-1947)

Mida olen armastanud

Mida olen armastanud:
merevahtu, kollaseid puulehti,
tähepilgutust leebel augustiööl,
pika vihmapäeva madalat taevast,
niiskusest lõhnavat sammalt,
rohelise kupliga lampi laual,
koltunud kirjatähti vanas raamatus,
murakaid raugel rabasool,
pääsusilmi kevadisel alaniidul,
hiliseid kurekelli koduteel...

Ja sind, keda kuskil ei ole,
pole eales olnudki.

Bernhard Kangro (1910-1994)