Meie ei tea, mis oli kord.
Jäänud on sõnad ja katked -
Sellel kevadel... Oli kord...
Heie see aina katkeb.
Sirelid õisi uhkavad
nagu ka sajandi algul.
Teie väheke puhkama
läksite väsinud jalgu.
Oh, ei ole te Toonelas
ega võimsas Valhallas.
Jäite, kus on teie pärusmaa,
omade pärnade alla.
Jaanikuu valguse sammastik
austavalt kõrgub te üle.
Teie mure ja armastus
tuhandest põlvest me üle.
Linda Ruud (1932-2010)
