(SU HÄÄL ON NII HÄRMATANUD)

SU HÄÄL ON NII HÄRMATANUD
ja nägugi kauge ja kaame
Väljas on lumi ja jää
sepitseb vetele kaane

Eemal seal akende taga
istud sa telefon pihus
Avan küll huuled kuid sõnad
jäätunult vaikivad ihus

Mida meil ongi öelda
detsembris kesk tulede sära
Oli vist õnne ja head
kuid õnneks see ununes ära

Merike Õim (1951)