reede, 18. november 2011

Trots

Ei lähe otsimagi su sära, kevad!
See pettus ju vaid, puujuurte iidne mana.
Las minuta siiski ehmed varisevad,
mis muld on välja võlunud, hall ja vana.

Ent mineviku paost mälestust toob veri.
Aod uuenevad, kuid hinge värv on sama.
Kes külvand põue põletavaid teri,
et jälle süda ärganud armastama?

Mats Traat (1936)


pühapäev, 23. oktoober 2011

Kas see siis oligi elu?

Kas see siis oligi elu?
See põgus ja rahutu unenägu -
see võitlus- ja kannatus-, loobumisahel
ja mõni heledam hetk sääl vahel -
kas see siis oligi elu?!

Anna Haava (1865-1957)


laupäev, 27. august 2011

26.november, kolmapäev.

Vananemise paradoks on see,
et süda on algusest peale ühe vana.
See ei paista muidu välja,
ta on nagu maha maetud juba,
kuskile liivade ja aastate ja pettumuste alla,
aga piisab ühest noorest pilgust,
ühest noorest häälest, ühest noorest kirjast,
ja ta tuleb sealt alt välja, täpselt sama
rumal ja punane
kui vanasti.

Tõnu Õnnepalu (1962)


teisipäev, 12. juuli 2011

Maailma avastamine


Kolumbus oli kangru poeg
Genua linnast pärit


KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

Kõikide isad
on kummargil kangaspuude kohal
kudumas kangast
lastele jätkata

Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
sinise mere kaldale vahtima
varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha

Sest lapsed peavad sinna jooksma
ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks

Ja kõik asuvad teele
sest kõik peavad asuma teele
Karavellidega
galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega
fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega
pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega
praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega
venedega süstadega džonkidega butratega kanuudega
praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega
aurikutega
õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-
plaanidega allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja
aatomlaevadega batüskaafidega TU-dega rakettidega
ja vöö vahele pistetud hõlmadega
ning avastavad uue maailma

Kõik

Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma maailma

Teel
peab ta vaigistama nurinad
ja lämmatama vastuhakud
iseeneses iseenese vastu
sest tuhat kätt kisub teda
tagasi

Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS

Aga ometi saadakse pärale
Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu
uue rihvaribagi
uue jalatäie maad südame ja mõtte tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas

Sest kõik asuvad teele
ja kõik jõuavad mingil määral pärale

Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga
kudumas kangast lastele jätkata

Ja kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Jaan Kross (1920-2007)


Link: 100 luulepärli: Maailma avastamine. Jaan Kross. Loeb Anu Lamp

esmaspäev, 11. juuli 2011

Vahemeri

Laine.
Ja laine.
Ja laine.
Ja laine.
Kuni kord
pahiseb
üheksas.
Mandrile maitse ja merele maine,
aeg aga kulub lühemaks.

Meri on meri, siin vett ei vaheta:
üheksas annab ja võtab otsad.
Aga keegi
peab olema
kaheksas.
Aga keegi
peab algama
otsast.

Arvi Siig (1938-1999)


esmaspäev, 6. juuni 2011

(Arguse silmad on valvel)

Arguse silmad on valvel
päevad ja ööd.
Arguse pilk on terav
nagu liblikapüüdja nõel,
näeb liiga palju ja liiga vähe,
näeb sellest läbi, mis on lähedal,
ja ei julge kaugele vaadata.

Arguse silmad on pärani
hirmul -
et keegi ei võtaks ta käest,
mida tal ei ole.

Karl Ristikivi (1912-1977)


laupäev, 21. mai 2011

(Sellel südaööl on vaikuse pilvede pyha)

Sellel sydaööl on vaikuse pilvede pyha,
sellepärast tean, et sa armastad mind
ja Sinu suu on nagu sohu surnud metsade myha.
Nyyd ma õpin olema ysna vakka,
sest Sina oled nii suur, et ma ehmun
nagu tukkuja kuuldes, et väike lind,
kelle tiib on kergem kui udusule ehme,
klaasi koputes nokaga piilub akna takka
ja ta silmade kohal on öhe kustunud pilve
punakas viir.

Ja kui tukkuja ärkab, näeb - see on tähekiir
ning ta tuba on samuti kauge ja suur.

Uku Masing (1909-1985)


(jää tuleb silmaveele)

jää tuleb silmaveele
nii õrn ja habras jää
veel ära mine teele
see kandma veel ei jää

võib üle libiseda
sest jääst küll lumekord
kuid ära usu seda
et nüüd on sinu kord

kes läheb jääteele
peab kindel olema
et ta ei jää teele
ja üle tulema

Viiu Härm (1944)


kolmapäev, 11. mai 2011

(sõna jääb)

sõna jääb
kas kuuldavalt või mitte
sõna jääb
su poolt või sinu vastu
pole tähtis
sõna jääb
kui hääbub tema lähe
sõna jääb
küll veidi teisenenult
siiski sisaldades
ka olnut ja tulevat

Jaan Malin (1960)


laupäev, 7. mai 2011

Täna

Sa räägid eilsest.
Eilset pole.

Sa räägid homsest.
Homset pole.

Anna mulle üksainus päev,
kingi mulle üksainus ajatu mälestus
ühestainsast päevast.

Täna!

Liidia Tuulse (1912-2012)


pühapäev, 24. aprill 2011

ilmalapsed

armastage kui saate
nagu üks talv möödas nii teine tulemas
hämarus hämarust sünnitamas
armastage kui saate
taevas maad ligi
kas mai või oktoober mis vahet
madalrõhkkond
madalas maailmaruumis
tuhande aasta aasta tegemata tööd
aastatuhandelõppu lükatud
armastage kui saate
armastage armastamatagi
armastage armastust

armastage eelkõige endast ülemaid
kuulake sõna
olemata kuulnud sõna
ilmalapsed
isatud
isa olemas
armastage iseennast sama mõõduga
mis te endast alamat armastate
teine mõõdupuu pange kõrvale
murdke katki
armastage kui saate ilma mõõduta
armastus ise on mõõt
ise olete armastuse mõõt

Lehte Hainsalu (1938)


esmaspäev, 18. aprill 2011

(Sa ei kirjuta.)

Sa ei kirjuta.
Oletus su õnnest teeb
mind närviliseks.

Aleksander Suuman (1927-2003)


reede, 15. aprill 2011

Sõidud samas suunas

Taas tuttav aeg ja sõidud samas suunas.
Kaasreisijad. Kõik sügispalituis.
Mis tuul või valgus meeliskelu suunas?
Sõit meenutusis möödub. Valituis.

Taas sama kättesaamatu kui enne
see, mida kalliks pead ja pühaks.
Üks kaeblik iil, kes teab küll, mille enne,
veel vaibub paisumata mühaks.

Taas tavaline nukrus tuikab rinnus.
Ja sinna jääb. Ei tõuse ülespoole.
Mis mürki magusat on mõnes pinnus,
et seda surud üha sissepoole?

Ott Arder (1950-2004)


esmaspäev, 11. aprill 2011

(Me laualinad nurmedel on pleekind)

Me laualinad nurmedel on pleekind
ja ligunenud aastaid linaleos.

Su poole olen ikka joosta leekind,
sest süda sääl on, tegu aga eos.

Ehk kokku saame jalamil, mis lumest
on päris vaba, hele päikesest.
Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest
ja Sina minu imest väikesest.

Ma usun, et on otsimistel tipud,
kui millisel neist Sina võbised?

Vaid udu, mille loorides Sa ripud,
ja pulmalised. Ammu tõbised.

Jüri Üdi (1948-1995)



neljapäev, 24. märts 2011

(Sa ei ole kellestki parem.)

Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.

Hoia seda, mis on
su ümber, hoia, kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.

Kõik on õrnad.

Doris Kareva (1958)


laupäev, 19. veebruar 2011

(Kuhu sa läksid)

Kuhu sa läksid
mässava mere mühin
kuhu sa kadusid
avara taeva vaikus
tänavaid täitvasse kärasse
loendamatute lindude lendu
kordumise kordumatusse
igatsus ime järele
ise on ime

Rein Raud (1961)


teisipäev, 25. jaanuar 2011

(Kiitus)

Kiitus
ajale, mis mulle antud!
Kiitus ja hosianna!
Kiitus teile, mu sihvakad sekundid,
kes te tulete, peod minu poole,
ja nõuate: anna!

Alles olite
üksainus kokkukasvanud lõputa roomik,
millest keegi ei tea,
mispäeva ta veereb,
kas päri- või vastu-,
võttes ja võttes ja viies kaasa
mu sisemust.

Nüüd ma hingan, mina, vabakslastu,
igisõltlane küll,
jäetud mõndki teadmatust kandma,
ometi vaba (jumal teab küll, kui kauaks!)
oma andamit andma.

Helvi Jürisson (1928)


neljapäev, 6. jaanuar 2011

Lepitus

Kaheks külmaks, kurjusest kaameks õeks
minu süda ja mõte loodi.
Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,
tõusis üks, jäi teine voodi.

Nad sapiks muutsid maitsvad road
ja sõtkusid taignasse kruusa.
Aga kord, kui neil vihaselt välkusid noad,
istus lävele mõtlik muusa.

Vaevalt nägid ta pilgud uurijad
hullund õekseid, kui sündiski pööre:
vaikselt laskusid mõlemad fuuriad
päästma lahti ta kinganööre.

Betti Alver (1906-1989)