(Kiitus)

Kiitus
ajale, mis mulle antud!
Kiitus ja hosianna!
Kiitus teile, mu sihvakad sekundid,
kes te tulete, peod minu poole,
ja nõuate: anna!

Alles olite
üksainus kokkukasvanud lõputa roomik,
millest keegi ei tea,
mispäeva ta veereb,
kas päri- või vastu-,
võttes ja võttes ja viies kaasa
mu sisemust.

Nüüd ma hingan, mina, vabakslastu,
igisõltlane küll,
jäetud mõndki teadmatust kandma,
ometi vaba (jumal teab küll, kui kauaks!)
oma andamit andma.

Helvi Jürisson (1928)

Lepitus

Kaheks külmaks, kurjusest kaameks õeks
minu süda ja mõte loodi.
Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,
tõusis üks, jäi teine voodi.

Nad sapiks muutsid maitsvad road
ja sõtkusid taignasse kruusa.
Aga kord, kui neil vihaselt välkusid noad,
istus lävele mõtlik muusa.

Vaevalt nägid ta pilgud uurijad
hullund õekseid, kui sündiski pööre:
vaikselt laskusid mõlemad fuuriad
päästma lahti ta kinganööre.

Betti Alver (1906-1989)