Ei lähe otsimagi su sära, kevad!
See pettus ju vaid, puujuurte iidne mana.
Las minuta siiski ehmed varisevad,
mis muld on välja võlunud, hall ja vana.
Ent mineviku paost mälestust toob veri.
Aod uuenevad, kuid hinge värv on sama.
Kes külvand põue põletavaid teri,
et jälle süda ärganud armastama?
Mats Traat (1936)
