Ära tüütas orjus

Kõike teha püüdsin,
mis võiks olla hea,
põues kindel lootus:
küll ta armub pea.

Oli hing mul tormlev
nagu tulemöll,
justkui keerleks leegid
linna katustel; -

siis sain vaikseks lõkkeks,
nagu karjusel
põleb sügisõhtul
nurmel varjusel.

Olin vahtu pilduv
mägikose vool,
tormasin ma alla
kohutaval hool; -

ojaks sain, mis jooksis
vaiksel vulinal,
peegeldades valgeid
pilvi taeva all.

Kaljurahn ma olin,
sünge, kõrge, jäik,
oli minu tipul
kotka pesapaik; -

sain ma oruks vaikseks,
kattis võsa mind,
ja mu rüpes kaebles
kurvalt künnilind.

Mis ma kõik ei olnud!
Ja mis kõik must sai!
Minu neiu aga
siiski külmaks jäi.

Aitab, aitab juba,
kõik on asjata -
nagunii mu ohver
tasutud ei saa.

Armastuse ketid
puruks lõhun ma,
olgu ahel kullast -
ikka rõhub ta.

Nüüd võid lendu tõusta
uuesti, mu hing,
vabalt minna, kuhu
tiivad viivad sind.

Sandor Petöfi (1823 - 1849) Ellen Niidu (1928) tõlkes