laupäev, 26. detsember 2015

(SU HÄÄL ON NII HÄRMATANUD)

SU HÄÄL ON NII HÄRMATANUD
ja nägugi kauge ja kaame
Väljas on lumi ja jää
sepitseb vetele kaane

Eemal seal akende taga
istud sa telefon pihus
Avan küll huuled kuid sõnad
jäätunult vaikivad ihus

Mida meil ongi öelda
detsembris kesk tulede sära
Oli vist õnne ja head
kuid õnneks see ununes ära

Merike Õim (1951)


pühapäev, 8. november 2015

Saar

tuleb sügis ja argipäevad
kui hakkab lund sadama
hiilib kõik uuesti meelde
teeb võib-olla valu
nagu värsked armid ikka

aga praegu istun siin
hommikuaias
päikesetõusupingil

ja kui on sügis ja talv ja kiuslik mälu
võtan tänase hommiku välja
tulen tagasi

päike otse mu suletud silmades
sookurgede laul raba peal
soojus
rahu

Kai Aareleid (1972)


teisipäev, 20. oktoober 2015

Kolmas mees Limerickist

Sel mehel oli kurblik silmavaade,
ta kõiges halba nägi alati.
Küll teda noomiti, küll halati
ja nõuti: miks tal elus puudub aade.

Nad laulsid talle naljakaid ballaade,
nad tegid häitsmeist talle salati,
ta krabidele sousti valati...
Ja korraga tal selgis silmavaade.

Ta muutus nõnda suureks optimistiks,
et kõigile ta oli lausa ristiks,
ei toonud abi palve, sõim, ei muu.

Ah, leidus alles kirge ses fantastis!
Nad pidid kinni siduma ta suu
ja hoidma teda vanas seebikastis.

Kalju Kangur (1925-1989)


pühapäev, 27. september 2015

(NÕNDA SU LÄHEDUS)

NÕNDA SU LÄHEDUS
LÕPUTULT EDASI KESTAB
pehmelt ja sujuvalt, otsekui udus või vees
keegi ei aimagi, millest see tõdemus vestab
ega ma isegi tea, kas sa oled mu ümber või sees
tajun vaid soojust, need on sinu sõrmed või huuled
see on su keha (või hing), mis mu najale toeb
vaikid, jah vaikid nii lõputult kaua, et kindlasti kuuled
vihinal möödub mu südamest aastate punetav loe

Rein Sander (1945)


laupäev, 12. september 2015

(Онегин, я тогда моложе)

Онегин, я тогда моложе,
Я лучше, кажется, была,
И я любила вас; и что же?
Что в сердце вашем я нашла?
Какой ответ? Oдну суровость.
Не правда ль? Вам была не новость
Смиренной девочки любовь?
И нынче - боже! - стынет кровь,
Как только вспомню взгляд холодный
И эту проповедь... Но вас
Я не виню: в тот страшный час
Вы поступили благородно,
Вы были правы предо мной:
Я благодарна всей душой...


***

Eks olnud ma ehk sellal kenam,
kui salasund mind sinna viis?
Eks veidi nooremgi? Veel enam:
ma armastasin teid. Kuid siis
te pöördusite külmalt ära.
Mis elevust või elusära
võis andagi mul lihtne arm?
Kui kalk te olite! Kui karm!
Mu otsaees on hirmuhigi,
kui meelde turgatab veel nüüd
see targutus... Kuid mingit süüd
mu ees teil pole ometigi.
Te põlgasite püüniseid
ja ebatõtt... Ma tänan teid...


Aleksandr Puškin (1799-1837) Betti Alveri (1906-1989) tõlkes


kolmapäev, 24. juuni 2015

Jaanipäev

End avan pärani päikese ees,
ei enam südant varja.
Ma tahan supelda igas vees
ja maitsta iga marja.

Mu hinges on suur jaanipäev,
lillepidu ja sinisaared.
Kui õhtuti pisaraid valangi -
neist saavad vikerkaared.

Eino Leino (1878-1926) Debora Vaarandi (1906-2007) tõlkes


laupäev, 6. juuni 2015

Söögipalve

Oo, Issand, kui meil nälg on käes,
     meid hädas meeles pea
ja saada oma heldes väes
     üks jäär või oinapea! Aamen.

Robert Burns (1759-1796) Ralf Parve (1919-2011) tõlkes


pühapäev, 19. aprill 2015

(They are not long)

They are not long, the weeping and the laughter,
Love and desire and hate;
I think they have no portion in us after
We pass the gate.

They are not long, the days of wine and roses,
Out of a misty dream
Our path emerges for a while, then closes
Within a dream.

Ernest Dowson (1867-1900)


reede, 3. aprill 2015

igavene armastus (hoovõtuga A. Sanga "Niinast")

su leidsin kesk novembrisombeid
ja norus päevi oma teelt.
ma nautisin su järske kombeid -
see tõesti lahutas mu meelt
ja litsus hirmus hinge ligi.

siis voolas liigne vein ja higi -
paar tantsu mööda toole-laudu.
vist just neid pidi, nende kaudu,
too alles versisulis suli,
üks armastus, me juurde tuli.
ja hommikul tõi pirukaid,
veel ise eilsest õhtust purjus.

nüüd tean, et ta on
igavene
meelitaja, pätt ja lurjus.

Eda Ahi (1990)


reede, 6. veebruar 2015

Rongid ja bussid ja autod

Ega ju sind tea,
sind, hunnitut sunnikut,
võibolla sind armastada
on nagu võtaks pärast tolmust,
pikka päeva läätsed silmist,
midagi eriti ei näe, aga näe,
meil on jälle õhtuid,
lõputa lauseid,
ja tänavail on lumiseid hämarusi,
aga ega ei tea,
ei tea.

Ma vahest käin poes,
seal müüakse maitseid:
juustu, makarone, pelmeene, muudki,
allahinnatud unistusi,
vahest veini ka,
jah, ega sind tea,
võibolla sind armastada
on nagu käiks küsimas,
"Praegu pole, homme tuleb,"
ja nii päevast päeva,
ega sind tea.

Mu seljakott on kevadete sinine,
seal on igasugu asju,
sokke ja pükse,
ja mõned saladused ka,
nii nagu olen, nii lähen,
nii ka tulen,
ega ju tea.

Rongid ja bussid ja autod
teavad sinust jutustada,
ja mu pöial on krambis,
ja mu pöial on juba taeva karva,
suurt ja ägedat päeva
krõbiseb liiv saabaste all,
puid on puid on, hellad velled,
õlleraha ja päikeses pleekinud
sõpru, naerukortsud kui aastaringid,
aga ega sind tea, ega tea.

Nagu võtaks läätsed silmist,
nagu käiks poes,
nagu päriks silmapiirilt
sinu piiritust,
jälle ilmast ilma
linnast linna
poisse ja tüdrukuid,
kõrtse ja reedeid,
tööd ja head ööd,
sind, hunnitut sunnikut.

Kusagil selle ja tolle vahel,
ilmatul maanteel,
igas linnas on musugused
muumehed hinnas.
Me tõstame sinu kauba maha,
viskame su kauba peale,
me niidame su muru,
ja pärast, pärast tolmust päeva,
võtame läätsed silmist
ja kirjutame luuletusi
ühest tüdrukust,
kes oled sama hästi kui sina ise,
aga ehk pole ka,
ega sind ju tea,
sind, hunnitut sunnikut,
ega tea

Tartut ja Tallinnat,
Elvat ja Peedut,
ja su puusi, eks näis,
rong jutustab sind edasi,
ega ju tea,
ega elu tea.

Kaur Riismaa (1986)