Так беспомощно грудь холодела,
Но шаги мои были легки.
Я на правую руку надела
Перчатку с левой руки.
Показалось, что много ступеней,
А я знала - их только три!
Между кленов шепот осенний
Попросил: "Со мною умри!
Я обманут моей унылой
Переменчивой, злой судьбой".
Я ответила: "Милый, милый -
И я тоже. Умру с тобой!"
Это песня последней встречи.
Я взглянула на темный дом.
Только в спальне горели свечи
Равнодушно-желтым огнем.
LAUL VIIMASEST KOHTUMISEST
Ah, kui armetult külmetas rind, aga
sammud jäid kergeteks.
Taskust tõmbasin pahema kinda ja
paremasse see läks.
Trepiastmeid näis vähemalt tosin,
kuid ma teadsin - neid on vaid kolm!
"Sure minuga!" sügisesosin
vahtrais vannutas. "Heitlik, julm,
reetlik, muutlik on sattunud mulle
saatus - neetud ta viimne kui loos!"
Ma vastasin: "Kallis, ka mulle,
ka mulle! Jah, sureme koos!"
Viimne kohtumine see oli.
Majas aknad pimedad kõik.
Üksi magamistoas põles tuli -
tuhmkollane ükskõikne laik.
LAUL VIIMASEST KOHTUMISEST
Ah, kui armetult külmetas rind, aga
sammud jäid kergeteks.
Taskust tõmbasin pahema kinda ja
paremasse see läks.
Trepiastmeid näis vähemalt tosin,
kuid ma teadsin - neid on vaid kolm!
"Sure minuga!" sügisesosin
vahtrais vannutas. "Heitlik, julm,
reetlik, muutlik on sattunud mulle
saatus - neetud ta viimne kui loos!"
Ma vastasin: "Kallis, ka mulle,
ka mulle! Jah, sureme koos!"
Viimne kohtumine see oli.
Majas aknad pimedad kõik.
Üksi magamistoas põles tuli -
tuhmkollane ükskõikne laik.
Anna Ahmatova (1889-1966) Doris Kareva (1958) tõlkes
