Vananemise paradoks on see,
et süda on algusest peale ühe vana.
See ei paista muidu välja,
ta on nagu maha maetud juba,
kuskile liivade ja aastate ja pettumuste alla,
aga piisab ühest noorest pilgust,
ühest noorest häälest, ühest noorest kirjast,
ja ta tuleb sealt alt välja, täpselt sama
rumal ja punane
kui vanasti.
Tõnu Õnnepalu (1962)
