Pimedas ma ainult tunnen. Ma ei näe ju
pimedas. Ma ainult tunnen, et oled
olemas, kuskil siin, päris minu külje
juures, minu küljekondi juures oled sa
pimedas olemas. Sa oled nagu soe
ahi, nagu pliit, nagu kumer ja kutsuv
mägi, nagu eelajalooline loom, kes on
tänapäeva sündinud sellise jõuga, et
ajalugu lööb põnnama, ajalugu hakkab
otsa saama, ajalool pole enam nägu ega tegu,
kui eelajalugu ta üle võimust võtab.
Sest eelajalugu pole ainult eel.
Eelajalugu on ka järel, eelajalugu on
ajalooga samal ajal, isegi mitu korda
samal ajal, isegi kui lugu ei olegi
ja isegi kui ei ole aega. Seda kõike ma tunnen
pimedas, seal, kus ma mitte midagi
ei näe, ainult tunnen, et sa oled olemas,
nii olemas, et ma võiksin
ainult ühe puudutusega ollagi sina.
Hasso Krull (1964)
