(Iga kord, kui see tüdruk armus)

Iga kord, kui see tüdruk armus
hakkas ta kukkuma läbi seinte
ja põrandate ja hilistel teedel
läbi asfaldi;
ja läbi ööde, mis udusulis
langesid temaga kaasa,
ja läbi päevade, mis hoidsid kindlalt
öid turvaköites ning tüdrukut
langemast surnuks,
kuni ta varem või hiljem sai
taas oma jalad maha
ning minetas ühes hulljulgusega
oskuse lennata.

Maria Lee (1984)

(Valguse teisel poolel)

Valguse teisel poolel
varjudetihedal maal
me saame sinuga kokku
aeg korraks seisatab
Su pöörase ülbuse maski
ma tasa võtan eest
Kui kare on su põsk
ja silmad varjude sees
Kaob kaunite sõnade hiilgus
ja kirgede laiutav möll
Su suujoon on vaiksena valus
Lööb taamal tume kell

Eeva Park (1950)

Ära tüütas orjus

Kõike teha püüdsin,
mis võiks olla hea,
põues kindel lootus:
küll ta armub pea.

Oli hing mul tormlev
nagu tulemöll,
justkui keerleks leegid
linna katustel; -

siis sain vaikseks lõkkeks,
nagu karjusel
põleb sügisõhtul
nurmel varjusel.

Olin vahtu pilduv
mägikose vool,
tormasin ma alla
kohutaval hool; -

ojaks sain, mis jooksis
vaiksel vulinal,
peegeldades valgeid
pilvi taeva all.

Kaljurahn ma olin,
sünge, kõrge, jäik,
oli minu tipul
kotka pesapaik; -

sain ma oruks vaikseks,
kattis võsa mind,
ja mu rüpes kaebles
kurvalt künnilind.

Mis ma kõik ei olnud!
Ja mis kõik must sai!
Minu neiu aga
siiski külmaks jäi.

Aitab, aitab juba,
kõik on asjata -
nagunii mu ohver
tasutud ei saa.

Armastuse ketid
puruks lõhun ma,
olgu ahel kullast -
ikka rõhub ta.

Nüüd võid lendu tõusta
uuesti, mu hing,
vabalt minna, kuhu
tiivad viivad sind.

Sandor Petöfi (1823 - 1849) Ellen Niidu (1928) tõlkes