Mu elu on kui monotoonne kell,
mis kindlas taktis väsimata aega taob.
Aeg, nagu õhk see: miski nägematu kaob,
vaid kaja ainult kostab kõlavhell.
Metallid helisevad; hingega
kui elaks surutute salaelu ilm.
Õrn kuulaja - mind läbinägev lapsesilm -
mu kella laulu võivad armasta,
mis võõrastele kostab salgav karm
ja neile hoolimata võhivõõralt lööb.
Metalsed toonid... Mis mu meeli mures sööb?
Mu üliigav traagiline arm.
Marie Heiberg (1890-1942)
