(See kevad)

See kevad
tuleb liiga ilus
ma kardan olla
päikse käes
võib-olla konutades vilus
mu süda suudaks
olla jääs
kuid kardan
et ei aita seegi
ka vilus
jää ja lumi kaob
seepärast hõlmad
valla teengi
las süda
valjemini taob...

Uno Leies (1931-1988)

Köielkäija

Mõistan, millest mõtled, võõras mees.

Üks nägu taga sinu oma näo -
mul on see ka.
                         Ja naerev mask on ees,
kui tantsid köiel. Sellel, mis meid seob
nii kindlalt kokku nagu vereside.

Sel seisan, võõras - lihane su õde.
Veel taevata ja nüüd ka ilma maata.

Sa tihti ütled: ära alla vaata.

Ma tulin sealt.
                         Ma vaatamata tean:
mis maha jääb, on igaühel oma.
Kõrgemale jõudnuil sügavam.

Mu kartus, see on köielkäija oma.
Mu kartus,
               see on
                         ainukene samm.

Helen Kallaste (1981)

(У меня долги перед друзьями)

У меня долги перед друзьями,-
А у них зато - передо мной,
Но своими странными делами
И они чудят, и я чудной.

Напишите мне письма, ребята,
Подарите мне пару минут,-
А не то моя жизнь будет смята,
И про вас меньше песен споют.

Вы мосты не жгите за собою,
Вы не рушьте карточных домов,-
Бог с ними совсем, кто рвется к бою
Просто из-за женщин и долгов!

Напишите мне письма, ребята,
Осчастливьте меня хоть чуть-чуть,-
А не то я умру без зарплаты,
Не успев вашей ласки хлебнуть.

Vladimir Võssotski (1938-1980)

Aovalo

AH kustutan käe peale konisid
oh kallis miks öösel Sa sonisid
kas kõledais käikudes ekslesid
või lõkke peal põledes pekslesid
mis ime et oleme muutunud
kui hallad me meeli on puutunud
paistab suudlemiskaugusel oma saar
paras meile
et oleme paras paar.

Peep Ilmet (1948)

Tuluke öös

Tuluke öös
üksinda,
helab, hingitseb,
põleb.

Tuluke öös
üksinda,
elab,
arutult põleb.

Tuluke öös
üksinda,
kauge
ja kurb.

Kauge ja kurb
kui Cordoba,
nii armas ja võõras
kui surm.

Lembit Kurvits (1954-2017)

(tean kõiksust iial ei kõiguta)

tean kõiksust iial ei kõiguta
mu valesti astutud samm
et paiksust ma ymber ei paiguta
sest tammed on ees nagu tamm

kui olematult võiks olla vaid
kyll oleks siis mitte olles
ning kaheks ma jagaks nii tagamaid
ise minnes ja tagasi tulles

kuid tean et kõiksust ei kõiguta
ja olla ei saa kui ei olda
ehkki teed võib lyhemaks lõigata
viib ta ikkagi mullast mulda

Jim Ollinovski (1974-1993)

Raske

Mis meil on, on liiga raske -
terve elu, ja kui pikk!
Õnnepäevi kaksteist kuud!
Aga ei või tuppa tuua
toomingat, ei kuusepuud,
ega kaske, kasvõi kaske.

Mis meil on, on liiga katki,
liiga luitund, liiga püha,
tahab äraviskamist.
Läheb aeg ja tahaks jälle
sinu pluuse
võtta kätte,
pesta köögikäterätte,
küllap tuleb mõni püha,
mõni suviste või mis.

Mari Vallisoo (1950-2013)

(Seisma jäi näiline aeg)

Seisma jäi näiline aeg
ja tõeline mööda läks hoopis
temaga koos kadus raev
tuul ainult pabereid loopis

Lehtedelt kadusid sõnad
tundeid jäi hõljuma õhku
lõpuks ometi jõudis
kätte üks ajatu õhtu

Õhtu mil valitseb sümbol
osadest koosnemata
vaikides paned end paika
midagi tõestamata

Heiki Vilep (1960)

(Kus te meid surute?)

Kus te meid surute?
Meri on ees.
Lainete kohal kisendab tiir.
Teiselpool merd
on teisigi ees...
Enne kinnine piir.

Kus te meid surute?
Varbad on vees.
Lained on tormivahus.
Teiselpool merd
on teisigi ees...
Laske meid olla rahus!

Merle Jääger (1965)

(Kuidas seletada sulle oma keelt)

Kuidas seletada sulle oma keelt

nüüdsama

kuuvalgel

allika kaldal

Istun sinu

ilusa indoeuroopa mehega

suurel sammaldunud soomeugri kivil

ajan sinuga poolpaljast

ööhaljast juttu

Tahan sulle öelda

kuidas lõhnavad minu keeles männid

ja võhumõõgad

kuidas minu keeles vesi üle raudkivide vuliseb

ja kuidas ritsikad võtavad oma viiulitest viimast

Selle asemel vaikime

kinnisilmi

ja paotame vahetevahel suud

mõneks poolpaljaks ööhaljaks sõnaks

ei kummagi keeles

Kristiina Ehin (1977)

The Sea

In the still of the night

As man slumbers behind the folds,

The forest proclaims:

    "I am the power

    Brought by the sun from

    The heart of the earth."

The sea remains quiet, saying to itself,

    "I am the power."

The rock says,

    "The ages erected me as a monument

    Until the Judgment Day."

The sea remains silent saying to itself,

    "I am the monument."

The wind howls

    "I am strong,

    I separate the heavens from the earth."

The sea remains quiet, saying to itself,

    "The wind is mine."

The river says

    "I am the pure water

    That quenches the thirst of the earth."

The sea remains silent saying to itself,

    "The river is mine."

The summit says,

    "I stand high like a star

    In the center of the sky."

The sea remains quiet saying to itself,

    "The summit is mine."

The brain says,

    "I am a ruler;

    The world is in those who rule."'

The sea remains slumbering saying, in its sleep,

    "All is mine."

Kahlil Gibran (1883-1930)