(NÕNDA SU LÄHEDUS)

NÕNDA SU LÄHEDUS
LÕPUTULT EDASI KESTAB
pehmelt ja sujuvalt, otsekui udus või vees
keegi ei aimagi, millest see tõdemus vestab
ega ma isegi tea, kas sa oled mu ümber või sees
tajun vaid soojust, need on sinu sõrmed või huuled
see on su keha (või hing), mis mu najale toeb
vaikid, jah vaikid nii lõputult kaua, et kindlasti kuuled
vihinal möödub mu südamest aastate punetav loe

Rein Sander (1945)

(Онегин, я тогда моложе)

Онегин, я тогда моложе,

Я лучше, кажется, была,
И я любила вас; и что же?
Что в сердце вашем я нашла?
Какой ответ? Oдну суровость.
Не правда ль? Вам была не новость
Смиренной девочки любовь?
И нынче - боже! - стынет кровь,
Как только вспомню взгляд холодный
И эту проповедь... Но вас
Я не виню: в тот страшный час
Вы поступили благородно,
Вы были правы предо мной:
Я благодарна всей душой...


***
Eks olnud ma ehk sellal kenam,
kui salasund mind sinna viis?
Eks veidi nooremgi? Veel enam:
ma armastasin teid. Kuid siis
te pöördusite külmalt ära.
Mis elevust või elusära
võis andagi mul lihtne arm?
Kui kalk te olite! Kui karm!
Mu otsaees on hirmuhigi,
kui meelde turgatab veel nüüd
see targutus... Kuid mingit süüd
mu ees teil pole ometigi.
Te põlgasite püüniseid
ja ebatõtt... Ma tänan teid...

Aleksandr Puškin (1799-1837) Betti Alveri (1906-1989) tõlkes