Sõnade putukad suminal lendavad.
Võõrad on ümber, ja nõnda on hea.
Istun ja igatsen. Sõnelen endaga.
Rõõmlen või nukrutsen, ise ei tea.
Mõte on ehmunud, kaalub ja arutab:
kallis ehk liialt me õnnel on hind?
Süda ent ühte vaid tuksub kui aruta.
Armastan, armastan, armastan sind.
Ellen Niit (1928)
