IGAÜHE JAOKS ON KUSKIL KEEGI

Peolt koju saatis öises lumesajus
ja suudleski sind tookord vist üks keegi.
Tal oli hääl, mis olematuks hajus,
ja nimi, kuid sai olematuks seegi.

Nüüd on su toas lai abieluvoodi
ja selles norskab öösiti üks keegi,
kes vahel suudleb, vahel kõnnib poodi,
ja haiget õnneks rohkem suurt ei teegi.

Mario Kivistik (1955)

(Sinu näol leian ma koha maailmas.)

Sinu näol leian ma koha maailmas.
Leiaksin ehk õlal ka...
Tule, hakkame kontemplatsiooni kondikava konstrueerima!
Mõned mõtted on nagu mõdu, teised nagu infusooride intiimelu, kolmandad nagu koolera.
Neljandaid on kõiksuguseid.
On põikpäisi ja põikpuguseid.
Kes on kohaldatud kõhutantsuks, ei see kavatse konni kadestada.
Käod on erandlikud erakud ja parmud parimad ratsamehed.
Milleks ähvardada pommi plahvatusega või kalu keetmata veega!
Rautatud saurused veavad laelaudu.
Kõrge ja kaunis peab saama laulude palee!
Kahju ainult, et varahommikud on alati viluvõitu ja pole eraldusmärke armuöile.

Artur Alliksaar (1923 - 1966)

 

(mul ei ole enam aega)

mul ei ole enam aega

tahan armastada kohe

tahan kohe tappa lohe

noole püstoli või saega

vahet pole

tahan kohe

aega pole

nüüd on aeg

tahan armastada aega

seda väikest hetkepoega

oma pihus oma süles

praegu kogu oma väega

Mart Kangur (1971)