Sipelga surnuaial

Meie ei tea, mis oli kord.
Jäänud on sõnad ja katked -
Sellel kevadel... Oli kord...
Heie see aina katkeb.

Sirelid õisi uhkavad
nagu ka sajandi algul.
Teie väheke puhkama
läksite väsinud jalgu.

Oh, ei ole te Toonelas
ega võimsas Valhallas.
Jäite, kus on teie pärusmaa,
omade pärnade alla.

Jaanikuu valguse sammastik
austavalt kõrgub te üle.
Teie mure ja armastus
tuhandest põlvest me üle.

Linda Ruud (1932-2010)

(Sõnade putukad suminal lendavad)

Sõnade putukad suminal lendavad.
Võõrad on ümber, ja nõnda on hea.
Istun ja igatsen. Sõnelen endaga.
Rõõmlen või nukrutsen, ise ei tea.

Mõte on ehmunud, kaalub ja arutab:
kallis ehk liialt me õnnel on hind?
Süda ent ühte vaid tuksub kui aruta.
Armastan, armastan, armastan sind.

Ellen Niit (1928)

Pohmeluslikke mõlgutusi

Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?

Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos - ja see on hing.

Heiti Talvik (1904-1947)