Taas tuttav aeg ja sõidud samas suunas.
Kaasreisijad. Kõik sügispalituis.
Mis tuul või valgus meeliskelu suunas?
Sõit meenutusis möödub. Valituis.
Taas sama kättesaamatu kui enne
see, mida kalliks pead ja pühaks.
Üks kaeblik iil, kes teab küll, mille enne,
veel vaibub paisumata mühaks.
Taas tavaline nukrus tuikab rinnus.
Ja sinna jääb. Ei tõuse ülespoole.
Mis mürki magusat on mõnes pinnus,
et seda surud üha sissepoole?
Ott Arder (1950-2004)
