Pikkamööda joon kohvi
jook on lõhnav kange ja kuum
nagu ikka iganes mõeldav sisu
ma jälgin avalikult ja häbenematult
oma vastas
kaht vastastikku vaikivat naist
minu pilku liigutab aeg
selle peatab muidugi ruum
ning siis
kui mu tass on juba ammuilma tühi
märkan ootamatult
et elutu habras savi
on ikka veel lõhnav
ikka veel kuum.
Andres Langemets (1948)
