(Iga kord, kui see tüdruk armus)

Iga kord, kui see tüdruk armus
hakkas ta kukkuma läbi seinte
ja põrandate ja hilistel teedel
läbi asfaldi;
ja läbi ööde, mis udusulis
langesid temaga kaasa,
ja läbi päevade, mis hoidsid kindlalt
öid turvaköites ning tüdrukut
langemast surnuks,
kuni ta varem või hiljem sai
taas oma jalad maha
ning minetas ühes hulljulgusega
oskuse lennata.

Maria Lee (1984)

(Valguse teisel poolel)

Valguse teisel poolel
varjudetihedal maal
me saame sinuga kokku
aeg korraks seisatab
Su pöörase ülbuse maski
ma tasa võtan eest
Kui kare on su põsk
ja silmad varjude sees
Kaob kaunite sõnade hiilgus
ja kirgede laiutav möll
Su suujoon on vaiksena valus
Lööb taamal tume kell

Eeva Park (1950)

Ära tüütas orjus

Kõike teha püüdsin,
mis võiks olla hea,
põues kindel lootus:
küll ta armub pea.

Oli hing mul tormlev
nagu tulemöll,
justkui keerleks leegid
linna katustel; -

siis sain vaikseks lõkkeks,
nagu karjusel
põleb sügisõhtul
nurmel varjusel.

Olin vahtu pilduv
mägikose vool,
tormasin ma alla
kohutaval hool; -

ojaks sain, mis jooksis
vaiksel vulinal,
peegeldades valgeid
pilvi taeva all.

Kaljurahn ma olin,
sünge, kõrge, jäik,
oli minu tipul
kotka pesapaik; -

sain ma oruks vaikseks,
kattis võsa mind,
ja mu rüpes kaebles
kurvalt künnilind.

Mis ma kõik ei olnud!
Ja mis kõik must sai!
Minu neiu aga
siiski külmaks jäi.

Aitab, aitab juba,
kõik on asjata -
nagunii mu ohver
tasutud ei saa.

Armastuse ketid
puruks lõhun ma,
olgu ahel kullast -
ikka rõhub ta.

Nüüd võid lendu tõusta
uuesti, mu hing,
vabalt minna, kuhu
tiivad viivad sind.

Sandor Petöfi (1823 - 1849) Ellen Niidu (1928) tõlkes

(See kevad)

See kevad
tuleb liiga ilus
ma kardan olla
päikse käes
võib-olla konutades vilus
mu süda suudaks
olla jääs
kuid kardan
et ei aita seegi
ka vilus
jää ja lumi kaob
seepärast hõlmad
valla teengi
las süda
valjemini taob...

Uno Leies (1931-1988)

Köielkäija

Mõistan, millest mõtled, võõras mees.

Üks nägu taga sinu oma näo -
mul on see ka.
                         Ja naerev mask on ees,
kui tantsid köiel. Sellel, mis meid seob
nii kindlalt kokku nagu vereside.

Sel seisan, võõras - lihane su õde.
Veel taevata ja nüüd ka ilma maata.

Sa tihti ütled: ära alla vaata.

Ma tulin sealt.
                         Ma vaatamata tean:
mis maha jääb, on igaühel oma.
Kõrgemale jõudnuil sügavam.

Mu kartus, see on köielkäija oma.
Mu kartus,
               see on
                         ainukene samm.

Helen Kallaste (1981)

(У меня долги перед друзьями)

У меня долги перед друзьями,-
А у них зато - передо мной,
Но своими странными делами
И они чудят, и я чудной.

Напишите мне письма, ребята,
Подарите мне пару минут,-
А не то моя жизнь будет смята,
И про вас меньше песен споют.

Вы мосты не жгите за собою,
Вы не рушьте карточных домов,-
Бог с ними совсем, кто рвется к бою
Просто из-за женщин и долгов!

Напишите мне письма, ребята,
Осчастливьте меня хоть чуть-чуть,-
А не то я умру без зарплаты,
Не успев вашей ласки хлебнуть.

Vladimir Võssotski (1938-1980)

Aovalo

AH kustutan käe peale konisid
oh kallis miks öösel Sa sonisid
kas kõledais käikudes ekslesid
või lõkke peal põledes pekslesid
mis ime et oleme muutunud
kui hallad me meeli on puutunud
paistab suudlemiskaugusel oma saar
paras meile
et oleme paras paar.

Peep Ilmet (1948)

Tuluke öös

Tuluke öös
üksinda,
helab, hingitseb,
põleb.

Tuluke öös
üksinda,
elab,
arutult põleb.

Tuluke öös
üksinda,
kauge
ja kurb.

Kauge ja kurb
kui Cordoba,
nii armas ja võõras
kui surm.

Lembit Kurvits (1954-2017)

(tean kõiksust iial ei kõiguta)

tean kõiksust iial ei kõiguta
mu valesti astutud samm
et paiksust ma ymber ei paiguta
sest tammed on ees nagu tamm

kui olematult võiks olla vaid
kyll oleks siis mitte olles
ning kaheks ma jagaks nii tagamaid
ise minnes ja tagasi tulles

kuid tean et kõiksust ei kõiguta
ja olla ei saa kui ei olda
ehkki teed võib lyhemaks lõigata
viib ta ikkagi mullast mulda

Jim Ollinovski (1974-1993)

Raske

Mis meil on, on liiga raske -
terve elu, ja kui pikk!
Õnnepäevi kaksteist kuud!
Aga ei või tuppa tuua
toomingat, ei kuusepuud,
ega kaske, kasvõi kaske.

Mis meil on, on liiga katki,
liiga luitund, liiga püha,
tahab äraviskamist.
Läheb aeg ja tahaks jälle
sinu pluuse
võtta kätte,
pesta köögikäterätte,
küllap tuleb mõni püha,
mõni suviste või mis.

Mari Vallisoo (1950-2013)