(Me laualinad nurmedel on pleekind)

Me laualinad nurmedel on pleekind

ja ligunenud aastaid linaleos.

Su poole olen ikka joosta leekind,

sest süda sääl on, tegu aga eos.

Ehk kokku saame jalamil, mis lumest

on päris vaba, hele päikesest.
Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest

ja Sina minu imest väikesest.

Ma usun, et on otsimistel tipud,

kui millisel neist Sina võbised?

Vaid udu, mille loorides Sa ripud,

ja pulmalised. Ammu tõbised.

Jüri Üdi (1948-1995)