Mõistan, millest mõtled, võõras mees.
Üks nägu taga sinu oma näo -
mul on see ka.
Ja naerev mask on ees,
kui tantsid köiel. Sellel, mis meid seob
nii kindlalt kokku nagu vereside.
Sel seisan, võõras - lihane su õde.
Veel taevata ja nüüd ka ilma maata.
Sa tihti ütled: ära alla vaata.
Ma tulin sealt.
Ma vaatamata tean:
mis maha jääb, on igaühel oma.
Kõrgemale jõudnuil sügavam.
Mu kartus, see on köielkäija oma.
Mu kartus,
see on
ainukene samm.
Helen Kallaste (1981)
