(Kiitus)

Kiitus
ajale, mis mulle antud!
Kiitus ja hosianna!
Kiitus teile, mu sihvakad sekundid,
kes te tulete, peod minu poole,
ja nõuate: anna!

Alles olite
üksainus kokkukasvanud lõputa roomik,
millest keegi ei tea,
mispäeva ta veereb,
kas päri- või vastu-,
võttes ja võttes ja viies kaasa
mu sisemust.

Nüüd ma hingan, mina, vabakslastu,
igisõltlane küll,
jäetud mõndki teadmatust kandma,
ometi vaba (jumal teab küll, kui kauaks!)
oma andamit andma.

Helvi Jürisson (1928-2023)