(tean kõiksust iial ei kõiguta)

tean kõiksust iial ei kõiguta
mu valesti astutud samm
et paiksust ma ymber ei paiguta
sest tammed on ees nagu tamm

kui olematult võiks olla vaid
kyll oleks siis mitte olles
ning kaheks ma jagaks nii tagamaid
ise minnes ja tagasi tulles

kuid tean et kõiksust ei kõiguta
ja olla ei saa kui ei olda
ehkki teed võib lyhemaks lõigata
viib ta ikkagi mullast mulda

Jim Ollinovski (1974-1993)

Raske

Mis meil on, on liiga raske -
terve elu, ja kui pikk!
Õnnepäevi kaksteist kuud!
Aga ei või tuppa tuua
toomingat, ei kuusepuud,
ega kaske, kasvõi kaske.

Mis meil on, on liiga katki,
liiga luitund, liiga püha,
tahab äraviskamist.
Läheb aeg ja tahaks jälle
sinu pluuse
võtta kätte,
pesta köögikäterätte,
küllap tuleb mõni püha,
mõni suviste või mis.

Mari Vallisoo (1950-2013)

(Seisma jäi näiline aeg)

Seisma jäi näiline aeg
ja tõeline mööda läks hoopis
temaga koos kadus raev
tuul ainult pabereid loopis

Lehtedelt kadusid sõnad
tundeid jäi hõljuma õhku
lõpuks ometi jõudis
kätte üks ajatu õhtu

Õhtu mil valitseb sümbol
osadest koosnemata
vaikides paned end paika
midagi tõestamata

Heiki Vilep (1960)

(Kus te meid surute?)

Kus te meid surute?
Meri on ees.
Lainete kohal kisendab tiir.
Teiselpool merd
on teisigi ees...
Enne kinnine piir.

Kus te meid surute?
Varbad on vees.
Lained on tormivahus.
Teiselpool merd
on teisigi ees...
Laske meid olla rahus!

Merle Jääger (1965)

(Kuidas seletada sulle oma keelt)

Kuidas seletada sulle oma keelt

nüüdsama

kuuvalgel

allika kaldal

Istun sinu

ilusa indoeuroopa mehega

suurel sammaldunud soomeugri kivil

ajan sinuga poolpaljast

ööhaljast juttu

Tahan sulle öelda

kuidas lõhnavad minu keeles männid

ja võhumõõgad

kuidas minu keeles vesi üle raudkivide vuliseb

ja kuidas ritsikad võtavad oma viiulitest viimast

Selle asemel vaikime

kinnisilmi

ja paotame vahetevahel suud

mõneks poolpaljaks ööhaljaks sõnaks

ei kummagi keeles

Kristiina Ehin (1977)

The Sea

In the still of the night

As man slumbers behind the folds,

The forest proclaims:

    "I am the power

    Brought by the sun from

    The heart of the earth."

The sea remains quiet, saying to itself,

    "I am the power."

The rock says,

    "The ages erected me as a monument

    Until the Judgment Day."

The sea remains silent saying to itself,

    "I am the monument."

The wind howls

    "I am strong,

    I separate the heavens from the earth."

The sea remains quiet, saying to itself,

    "The wind is mine."

The river says

    "I am the pure water

    That quenches the thirst of the earth."

The sea remains silent saying to itself,

    "The river is mine."

The summit says,

    "I stand high like a star

    In the center of the sky."

The sea remains quiet saying to itself,

    "The summit is mine."

The brain says,

    "I am a ruler;

    The world is in those who rule."'

The sea remains slumbering saying, in its sleep,

    "All is mine."

Kahlil Gibran (1883-1930)

(MEIE ISA)

MEIE ISA
kui Sa oled taevas
pane oma pilguga
liikuma see laud
ruum laua ümber
see linn siin
tühermaa linna ümber
riigist rääkimata
pane oma pilguga
liikuma see rahvas siin
usus et pärast seda kõike
võib-olla andestab ta Sulle
selle sunnitud pöördumise

Hannes Varblane (1949-1922)

Üks kui mõnigi teine

Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri.
Enam me temast ei tea. Aga see oli üks mees.

Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850)

(Kõik ilm säeb ennast õhtule)

Kõik ilm säeb ennast õhtule
ja meie teiste hulgas.
On ema läinud kuhugi
ja isa haiseb nurgas.

On lapsed ühe teki all
üksteise kaisus pelus.
Nad kuulavad ja mõtlevad,
kas isa on veel elus.

Ja olles hästi vagusi
nad äkki aistavad,
et lagi täis on pragusid
ja tähed paistavad,

jah, tähed paistavad.

Joel Sang (1950)

(Pimedas ma ainult tunnen. Ma ei näe ju)

Pimedas ma ainult tunnen. Ma ei näe ju
pimedas. Ma ainult tunnen, et oled
olemas, kuskil siin, päris minu külje
juures, minu küljekondi juures oled sa
pimedas olemas. Sa oled nagu soe
ahi, nagu pliit, nagu kumer ja kutsuv
mägi, nagu eelajalooline loom, kes on
tänapäeva sündinud sellise jõuga, et
ajalugu lööb põnnama, ajalugu hakkab
otsa saama, ajalool pole enam nägu ega tegu,
kui eelajalugu ta üle võimust võtab.
Sest eelajalugu pole ainult eel.
Eelajalugu on ka järel, eelajalugu on
ajalooga samal ajal, isegi mitu korda
samal ajal, isegi kui lugu ei olegi
ja isegi kui ei ole aega. Seda kõike ma tunnen
pimedas, seal, kus ma mitte midagi
ei näe, ainult tunnen, et sa oled olemas,
nii olemas, et ma võiksin
ainult ühe puudutusega ollagi sina.

Hasso Krull (1964)