Auguries of Innocence

To see a world in a grain of sand
And a heaven in a wild flower,

Hold infinity in the palm of your hand
And eternity in an hour.

/---/

He who respects the infant's faith
Triumphs over Hell and Death.

The child's toys and the old man's reasons
Are the fruits of the two seasons.

The questioner, who sits so sly,
Shall never know how to reply.

He who replies to words of doubt
Doth put the light of Knowledge out.

The strongest poison ever known
Came from Caesar's laurel crown,

Nought can deform the human race
Like to the armour's iron brace.

When gold and gems adorn the plow
To peaceful arts shall Envy bow.

A riddle or the cricket's cry
Is to doubt a fit reply.

The emmet's inch and eagle's mile
Make lame Philosophy to smile.

He who doubts from what he sees
Will ne'er believe, do what you please.

If the Sun and Moon should doubt,
They'd immediately go out.

/---/.

Every night and every morn
Some to misery are born.

Every morn and every night
Some are born to sweet delight.

Some are born to sweet delight,
Some are born to endless night.

We are led to believe a lie
When we see not thro' the eye

Which was born in a night to perish in a night,
When the Soul slept in beams of light.

***

SÜÜTUSE ENNUSTUSED

Näha maailma liivateras
ja taevast metsikus õies,

hoida lõpmatust peopesal
ja igavikku tunnikeses.

/---/

Kes austab lapse usku,
võidab ära surma ja põrgu.

Lapse kannid ja vanamehe aru
on kahe aastaaja viljad.

Küsija istub nii kavalalt,
ei saa iial teada, kuis vastata.

Kes vastab kahtluse sõnule,
kustutab teadmise valguse.

Tugevaim mürk, mida tuntud eal,
tuli caesari loorberipärjast.

Miski ei moonuta inimsugu rohkem
kui turvise raudklamber.

Kui kuld ja gemmid atra kaunistavad,
kadedus kummardab rahu kunstide ees.

Mõistatus või kilgi hüüd
on kahtlusele paras vastus.

Sipelga toll & kotka miil
panevad lonkurfilosoofia muigama.

Kes kahtleb selles, mis ta näeb,
ei usu iial, tee mis tahad. 

Kui päike ja kuu kahtleksid,
siis nad kohe kustuksid.

/---/

Iga öö ja iga hommik
mõned sünnivad viletsusse.

Iga hommik ja iga öö
mõned sünnivad mahedale rõõmule.

Mõned sünnivad mahedale rõõmule,
mõned sünnivad lõputusse öösse.

Me hakkame uskuma valet,
kui me ei näe läbi silma, 

mis sündis öös, et hävida öös,
kui hing magas valguse kiirtes.

William Blake (1757-1827) Hasso Krull (1964) tõlkes

/No man is an island/

No man is an island,
Entire of itself.
Each is a piece of the continent,
A part of the main.
If a clod be washed away by the sea,
Europe is the less.
As well as if a promontory were.
As well as if a manor of thine own
Or of thine friend's were.
Each man's death diminishes me,
For I am involved in mankind.
Therefore, send not to know
For whom the bell tolls,
It tolls for thee.

***

Ükski inimene ei ole saar,
täiesti omaette.
Iga inimene on tükk mandrist,
osa maismaast.
Kui meri mullakamaka minema uhub,
jääb Euroopa väiksemaks.
Samuti ka siis, kui ta maanina uputab.
Samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda
lossi purustab.
Iga inimese surm kahandab mind,
sest mina kuulun inimkonda.
Ja seepärast ära iialgi päri,
kellele lüüakse hingekella,
seda lüüakse sinule.

John Donne (1572–1631) Enn Soosaare (1937-2010) tõlkes

If I can stop one heart from breaking

If I can stop one heart from breaking,
I shall not live in vain;
If I can ease one life the aching,
Or cool one pain,
Or help one fainting robin
Unto his nest again,
I shall not live in vain.

Emily Dickinson (1830–1886)

Alghilinejate hõim

Kõige esimesed, algupärased kõige alguses
olid need, kes eelmisel õhtul kaua pidutsesid,
kes ei jõudnud õigel ajal
voodist tõusta,
riidesse panna
ega hambaid pesta.
Ega saanudki, sest hambaid sel hommikul
alles jagati välja
koos silmade, küüniste, naha ja karvade,
potentsiaalsete väärhambumuste ning hambaaukudega.
Nad alles lõõskasid õndsuses, need hilinejad,
kui jagati varandust.
Juba jagati!
Terve ilm oli kokku tulnud!
Juba jagati varandust, jagati teadmisi ja õndsust!
Ja terve see hilinejate hõim,
kõik need Arno lapsed ja
lapselapsed ja
lapselapselapsed
seitse ja enam põlve
jäid ilma hommikupalvusest
või kes teab,
mida seal tehti,
sest tunnid olid juba alanud.

Kadi Kivilo (1982)

/До свиданья, друг мой/

До свиданья, друг мой, до свиданья.
Милый мой, ты у меня в груди.
Предназначенное расставанье
Обещает встречу впереди. 

До свиданья, друг мой, без руки, без слова,
Не грусти и не печаль бровей, —
В этой жизни умирать не ново,
Но и жить, конечно, не новей.

***

Sõber, hüvasti, mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes. 

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

Sergei Jessenin (1895-1925) Artur Alliksaare (1923-1966) tõlkes

When you are old

When you are old and gray and full of sleep,
And nodding by the fire, take down this book,
And slowly read, and dream of the soft look
Your eyes had once, and of their shadows deep;

How many loved your moments of glad grace,
And loved your beauty with love false or true;
But one man loved the pilgrim soul in you,
And loved the sorrows of your changing face.

And bending down beside the glowing bars,
Murmur, a little sadly, how Love fled
And paced upon the mountains overhead
And hid his face amid a crowd of stars.

***

Kui oled vana, hall ja õdangul
lee paistel tukud, siis siit raamatust
loe malbusest su pilgus säranust,
ja varjundeist, mis olid silmis sul;

Küll truult, küll reetlikult su rõõmu hetki
ja ilu armastati, üht meest võlus
ent sinu hing, mis üha rännuvalus,
ja sinu muutliku näo kurbusedki.

Ja kooldudes lee ääres madalale
sa sosista, kuis armastus läks varju
teispoole kõrgeid mägestikuharju
ja peitis täheparve oma pale.

W. B. Yeats (1865-1939) Märt Väljataga (1965) tõlkes

(seisad)

seisad
aeg läheb mööda
istud
aeg läheb mööda
tõused
aeg läheb mööda
jooksed
aeg läheb mööda
kukud
aeg läheb mööda
vaatad
aeg läheb mööda
kaotad
aeg läheb mööda
võidad
aeg läheb mööda

Triin Soomets (1969)

Lastekaitse

Last ei ole ilus lüüa,
kui ka laps on vahel paha.

Last ei ole ilus müüa,
kui ka kodus pole raha.

Last ei ole ilus süüa,
kui ka lapsel hea on maitse.

Taha siis või ära taha,
nõnda nõuab lastekaitse.

Ilmar Trull (1957)

Muusika

Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?

Juhan Liiv (1864-1913)

Todas as cartas de amor são ridículas

Todas las cartas de amor son
ridículas.
No serían cartas de amor si no fuesen
ridículas. 

También escribí en mi tiempo cartas de amor,
como las demás,
ridículas. 

Las cartas de amor, si hay amor,
tienen que ser
ridículas. 

Pero, al fin y al cabo,
sólo las criaturas que nunca escribieron cartas de amor
sí que son
ridículas. 

Quién me diera el tiempo en que escribía
sin darme cuenta
cartas de amor
ridículas. 

La verdad es que hoy mis recuerdos
de esas cartas de amor
sí que son
ridículos. 

(Todas las palabras esdrújulas,
como los sentimientos esdrújulos,
son naturalmente
ridículas).

***

All love letters are

Ridiculous.

They wouldn’t be love letters if they weren’t

Ridiculous.

In my time I also wrote love letters

Equally, inevitably

Ridiculous.

Love letters, if there’s love,

Must be

Ridiculous.

But in fact

Only those who’ve never written

Love letters

Are

Ridiculous.

If only I could go back

To when I wrote love letters

Without thinking how

Ridiculous.

The truth is that today

My memories

Of those love letters

Are what is

Ridiculous.

(All more-than-three-syllable words,

Along with unaccountable feelings,

Are naturally

Ridiculous.)

Fernando António Nogueira Pessoa (1888-1935) https://artandthoughts.fr/2016/12/30/all-love-letters-are-ridiculous-fernando-pessoa/ tõlkes

The Prisoner of Chillon

 /---/
Lake Leman lies by Chillon's walls:
A thousand feet in depth below
Its massy waters meet and flow;
Thus much the fathom-line was sent
From Chillon's snow-white battlement,
Which round about the wave inthralls:
A double dungeon wall and wave
Have made—and like a living grave
Below the surface of the lake
The dark vault lies wherein we lay:
We heard it ripple night and day;
Sounding o'er our heads it knock'd;
And I have felt the winter's spray
Wash through the bars when winds were high
And wanton in the happy sky;
And then the very rock hath rock'd,
And I have felt it shake, unshock'd,
Because I could have smiled to see
The death that would have set me free.
/---/

/---/
Chilloni valli külje all,
Küll tuhat jalga sügaval,
Seal kihab, keerleb meie voog,
Lööb vastu kalju laente loog.
Chilloni valge valli pealt,
Kuis hirmul vaadata on sealt…
Vood vangi koda piiravad,
Kui surnuhauda – elavat…
See pime põrgu sügaval
On järve põhjas, laente all.
Me kuulsime seal päeval, ööl,
Kuis tormasivad laened tööl.
Kuis vesi vastu valli käis
Nii vahutavat viha täis…
Kuis vete raske rõhu all
Ka kalju oli kõikuval.
Ei aga mina hirmunud,
Ma ootsin surma sügaval –
See oleks priiust kinkinud.
/---/

George Gordon Byron (1788 – 1824) Jaan Parve (1867 – 1899) tõlkes

Kuidas portreteerida lindu

Kõigepealt maalida puur
mille uks on lahti
järgnevalt maalida
üht-teist rõõmsat
üht-teist lihtsat
üht-teist ilusat
üht-teist kasulikku
linnu jaoks
järgnevalt asetada lõuend puu najale
aeda
parki
või metsa
peita end puu taha
sõnagi sõnamata
liigetki liigutamata...
Lind tuleb mõnikord kähku
aga tihti ka palju aastaid nõuab
kuni ta pärale jõuab
Mitte kaotada julgust
oodata
oodata aastaid kui vaja
sest see kas ta tuleb kähku
või viivitab aastatepikkuse aja
ei ole sugugi sellega seoses
mis saab teosest
Kui lind siis tuleb
juhul kui ta tuleb
säilitada sügavaimat vaikust
oodata kuni lind läheb puuri
ja kui ta on sees
põgusa pintslitõmbega
sulgeda õrnasti uks tema ees
seejärel
kustutada ükshaaval kõik trellid
silmas pidades et linnul ei puudutataks ühtegi sulge
Järgnevalt maalida puu portree
ja valida ilusaim oks selt puult
linnule
maalida ka haljaid lehti ja värsket tuult
päikesetolmu
loomade häält ja suvelõõsas rohu häält
ja siis oodata kuni lind
nõuks võtab laulda
Kui tal laulmiseks puudub ind
siis see on halb märk
märk et pilt on halb
aga kui ta laulab siis see on hea märk
märk et võite nüüd alla märkida oma nime
Üliõrnasti võite siis kitkuda välja
linnul ühe sule
ja kirjutada oma nime maalingule.

Jacques Prévert (1900-1977) Ain Kaalepi (1926-2020) tõlkes

(Liblikas uksepraos)

Liblikas uksepraos
lahti sõlmimas
päikesekiirt.

Taavi Eelmaa (1971)

Öö lõhnab, vihma sajab

Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal,
vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.

Öö lõhna hingan väljas,
vihm värskeks teeb mu pea,
linn puhkab unenäljas,
nüüd uni ka on hea.

Ma hulgun pika aja,
teen tuuri Toome peal,
mind ärevusse ajab
too hakikisa seal.

Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen, kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.

Hando Runnel (1938)

 

Sõnum

Kes kunagi kuidagi kedagi,
see samuti seda ja todagi
ja kindlasti sihukest midagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

Eks minagi kunagi midagi
ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.

Mu sõber, kui sinagi midagi
või kunagi kuidagi kedagi,
siis silmas pea kindlasti sedagi
ja mitte niisama, vaid vägagi. 

Vladislav Koržets (1951)

 

(ma elan need mured üle)

ma elan need mured üle
kui must ka ei oleks meel
kui ka jumal ise mind keelaks
ma loodaksin ikka veel

üks läheb ja teine tuleb
üks kerkib ja teine kaob
ja kuskil on ometi homme
ja midagi minu jaoks

kõik hea mis on kunagi olnud
kord tagasi tuleb see
kui ka jumal ise mind keelaks
ma loodaksin ikka veel

sest igal hommikul kindlalt
tõuseb päike ja algab päev
ka siis kui taevas on pilves
ja meie seda ei näe

nii vähe rõõmuks on tarvis
ja lootuseks vähem veel
kui ka jumal ise mind keelaks
ma loodaksin ikka veel

Liisi Ojamaa (1972-2019)

Pisi-imede päeval

Ei-ei, ärge öelge,

et imesid ei ole!

Imed kõnnivad ümber -

tabajat pole.

Suudaks vaid hoida

südame halja

väljamäe nõlvade kombel,

niriseva selge lätte sõnul,

päikesest põlenud põndaku

soojade mesiste muulukate moel,

lepatuka varjupakkuval viisil,

sahiseva põllulapi sarnaselt -

eks oleks vingete tuulte päeval

pisuke imeke seegi.

Venda Sõelsepp (1923-2006)

The More Loving One

Looking up at the stars, I know quite well

That, for all they care, I can go to hell,

But on earth indifference is the least

We have to dread from man or beast.

How should we like it were stars to burn

With a passion for us we could not return?

If equal affection cannot be,

Let the more loving one be me.

Admirer as I think I am

Of stars that do not give a damn,

I cannot, now I see them, say

I missed one terribly all day.

Were all stars to disappear or die,

I should learn to look at an empty sky

And feel its total dark sublime,

Though this might take me a little time.


ARMASTAVAM POOL

Tähti vaadates tean: pole parata sinna,
et nendegi poolest ma põrgu võiks minna;
ent maa peal ükskõiksus on pisimaks veaks,
mida teistes laitma või pelgama peaks.

Kui kirega, millele vastust meis pole,
tähed armastaks meid - see oleks vast kole!
Kui on võimatu võrdne õrnus ja hool,
las olla ma armastavam pool.

Usun, et austan ja imetlen küll ma
neid tähti, kel sest pole sooja, ei külma,
kuid nüüd, kus neid vaatan, ma öelda ei saa
et tundsin ka päeval suurt puudust neist ma.

Kui kustuks kord kõikide tähtede sära,
ma harjuksin tühjusegagi ära
ja üleva pimeda taevalaega -
kuid kardan, et sellega läheks aega.

Wystan Hugh Auden (1907 - 1973) Märt Väljataga (1965) tõlkes

Mälestus

Mul meelde tuleb kauge kevad.
Peal taevas on kui akvarell.
All orus toomed õilmitsevad.
Kolmveerand üheksa lööb kell.

Ma vaatan Inglisillalt linna.
Mind ootab auditoorium.
Ent kuidagi ei tahaks minna –
nii sinine on taevakumm.

Mul peas on kolossaalsed lokid
ja üldse – kogu inimkond,
ja jalas aukudega sokid.
Ma olen hästi noor ja blond.

Ja kõik on nagu laulus ladus.
Ma ootusrikkalt seisan seal …
Siis tõusis pilv ja päike kadus …
Aeg tuli maa ja mere peal …

Mu ellu elu sisse astus
ja käskis mind: nüüd valik tee!
Oh õnnis mees, kel valmis vastus!
Mul aga polnud valmis see.

Puud vinges tuules värisesid.
Ma seisin keset hangesid.
Mu ümber relvad tärisesid.
Mu ümber sõbrad langesid.

Kui kaua viibisin ses melus?
Ei tea … Vist terve igavik.
Näen imestades: olen elus.
Mis veel? Võin olla õnnelik.

Kõik on ju hea – on selgind taevad:
on möödas sõja killavoor
ja nähtud valimise vaevad.
Kuid ma ei ole enam noor.

Ma möödun kõigi maade luudest
ja viibin jälle Toomemäel.
Käin, ümbritsetud põlispuudest.
Uus põlv on minu kahel käel.

Kui tibuparv, kes murdnud koored,
arg-rõõmsad silmad püsti peas,
kõik hirmus kenad, hirmus noored …
Mu oma laps on nende seas.

Käin nende keskel, veidi norus,
sest taevas on kui akvarell
ja toomed õilmitsevad orus.
Kolmveerand üheksa lööb kell.  

August Sang (1914-1969)

 

IGAÜHE JAOKS ON KUSKIL KEEGI

Peolt koju saatis öises lumesajus
ja suudleski sind tookord vist üks keegi.
Tal oli hääl, mis olematuks hajus,
ja nimi, kuid sai olematuks seegi.

Nüüd on su toas lai abieluvoodi
ja selles norskab öösiti üks keegi,
kes vahel suudleb, vahel kõnnib poodi,
ja haiget õnneks rohkem suurt ei teegi.

Mario Kivistik (1955)