(seisad)

seisad
aeg läheb mööda
istud
aeg läheb mööda
tõused
aeg läheb mööda
jooksed
aeg läheb mööda
kukud
aeg läheb mööda
vaatad
aeg läheb mööda
kaotad
aeg läheb mööda
võidad
aeg läheb mööda

Triin Soomets (1969)

Lastekaitse

Last ei ole ilus lüüa,
kui ka laps on vahel paha.

Last ei ole ilus müüa,
kui ka kodus pole raha.

Last ei ole ilus süüa,
kui ka lapsel hea on maitse.

Taha siis või ära taha,
nõnda nõuab lastekaitse.

Ilmar Trull (1957)

Muusika

Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?

Juhan Liiv (1864-1913)

Todas as cartas de amor são ridículas

Todas las cartas de amor son
ridículas.
No serían cartas de amor si no fuesen
ridículas. 

También escribí en mi tiempo cartas de amor,
como las demás,
ridículas. 

Las cartas de amor, si hay amor,
tienen que ser
ridículas. 

Pero, al fin y al cabo,
sólo las criaturas que nunca escribieron cartas de amor
sí que son
ridículas. 

Quién me diera el tiempo en que escribía
sin darme cuenta
cartas de amor
ridículas. 

La verdad es que hoy mis recuerdos
de esas cartas de amor
sí que son
ridículos. 

(Todas las palabras esdrújulas,
como los sentimientos esdrújulos,
son naturalmente
ridículas).

***

All love letters are

Ridiculous.

They wouldn’t be love letters if they weren’t

Ridiculous.

In my time I also wrote love letters

Equally, inevitably

Ridiculous.

Love letters, if there’s love,

Must be

Ridiculous.

But in fact

Only those who’ve never written

Love letters

Are

Ridiculous.

If only I could go back

To when I wrote love letters

Without thinking how

Ridiculous.

The truth is that today

My memories

Of those love letters

Are what is

Ridiculous.

(All more-than-three-syllable words,

Along with unaccountable feelings,

Are naturally

Ridiculous.)

Fernando António Nogueira Pessoa (1888-1935) https://artandthoughts.fr/2016/12/30/all-love-letters-are-ridiculous-fernando-pessoa/ tõlkes

The Prisoner of Chillon

 /---/
Lake Leman lies by Chillon's walls:
A thousand feet in depth below
Its massy waters meet and flow;
Thus much the fathom-line was sent
From Chillon's snow-white battlement,
Which round about the wave inthralls:
A double dungeon wall and wave
Have made—and like a living grave
Below the surface of the lake
The dark vault lies wherein we lay:
We heard it ripple night and day;
Sounding o'er our heads it knock'd;
And I have felt the winter's spray
Wash through the bars when winds were high
And wanton in the happy sky;
And then the very rock hath rock'd,
And I have felt it shake, unshock'd,
Because I could have smiled to see
The death that would have set me free.
/---/

/---/
Chilloni valli külje all,
Küll tuhat jalga sügaval,
Seal kihab, keerleb meie voog,
Lööb vastu kalju laente loog.
Chilloni valge valli pealt,
Kuis hirmul vaadata on sealt…
Vood vangi koda piiravad,
Kui surnuhauda – elavat…
See pime põrgu sügaval
On järve põhjas, laente all.
Me kuulsime seal päeval, ööl,
Kuis tormasivad laened tööl.
Kuis vesi vastu valli käis
Nii vahutavat viha täis…
Kuis vete raske rõhu all
Ka kalju oli kõikuval.
Ei aga mina hirmunud,
Ma ootsin surma sügaval –
See oleks priiust kinkinud.
/---/

George Gordon Byron (1788 – 1824) Jaan Parve (1867 – 1899) tõlkes

Kuidas portreteerida lindu

Kõigepealt maalida puur
mille uks on lahti
järgnevalt maalida
üht-teist rõõmsat
üht-teist lihtsat
üht-teist ilusat
üht-teist kasulikku
linnu jaoks
järgnevalt asetada lõuend puu najale
aeda
parki
või metsa
peita end puu taha
sõnagi sõnamata
liigetki liigutamata...
Lind tuleb mõnikord kähku
aga tihti ka palju aastaid nõuab
kuni ta pärale jõuab
Mitte kaotada julgust
oodata
oodata aastaid kui vaja
sest see kas ta tuleb kähku
või viivitab aastatepikkuse aja
ei ole sugugi sellega seoses
mis saab teosest
Kui lind siis tuleb
juhul kui ta tuleb
säilitada sügavaimat vaikust
oodata kuni lind läheb puuri
ja kui ta on sees
põgusa pintslitõmbega
sulgeda õrnasti uks tema ees
seejärel
kustutada ükshaaval kõik trellid
silmas pidades et linnul ei puudutataks ühtegi sulge
Järgnevalt maalida puu portree
ja valida ilusaim oks selt puult
linnule
maalida ka haljaid lehti ja värsket tuult
päikesetolmu
loomade häält ja suvelõõsas rohu häält
ja siis oodata kuni lind
nõuks võtab laulda
Kui tal laulmiseks puudub ind
siis see on halb märk
märk et pilt on halb
aga kui ta laulab siis see on hea märk
märk et võite nüüd alla märkida oma nime
Üliõrnasti võite siis kitkuda välja
linnul ühe sule
ja kirjutada oma nime maalingule.

Jacques Prévert (1900-1977) Ain Kaalepi (1926-2020) tõlkes

(Liblikas uksepraos)

Liblikas uksepraos
lahti sõlmimas
päikesekiirt.

Taavi Eelmaa (1971)

Öö lõhnab, vihma sajab

Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal,
vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.

Öö lõhna hingan väljas,
vihm värskeks teeb mu pea,
linn puhkab unenäljas,
nüüd uni ka on hea.

Ma hulgun pika aja,
teen tuuri Toome peal,
mind ärevusse ajab
too hakikisa seal.

Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen, kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.

Hando Runnel (1938)

 

Sõnum

Kes kunagi kuidagi kedagi,
see samuti seda ja todagi
ja kindlasti sihukest midagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

Eks minagi kunagi midagi
ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.

Mu sõber, kui sinagi midagi
või kunagi kuidagi kedagi,
siis silmas pea kindlasti sedagi
ja mitte niisama, vaid vägagi. 

Vladislav Koržets (1951)

 

(ma elan need mured üle)

ma elan need mured üle
kui must ka ei oleks meel
kui ka jumal ise mind keelaks
ma loodaksin ikka veel

üks läheb ja teine tuleb
üks kerkib ja teine kaob
ja kuskil on ometi homme
ja midagi minu jaoks

kõik hea mis on kunagi olnud
kord tagasi tuleb see
kui ka jumal ise mind keelaks
ma loodaksin ikka veel

sest igal hommikul kindlalt
tõuseb päike ja algab päev
ka siis kui taevas on pilves
ja meie seda ei näe

nii vähe rõõmuks on tarvis
ja lootuseks vähem veel
kui ka jumal ise mind keelaks
ma loodaksin ikka veel

Liisi Ojamaa (1972-2019)