Kuidas portreteerida lindu

Kõigepealt maalida puur
mille uks on lahti
järgnevalt maalida
üht-teist rõõmsat
üht-teist lihtsat
üht-teist ilusat
üht-teist kasulikku
linnu jaoks
järgnevalt asetada lõuend puu najale
aeda
parki
või metsa
peita end puu taha
sõnagi sõnamata
liigetki liigutamata...
Lind tuleb mõnikord kähku
aga tihti ka palju aastaid nõuab
kuni ta pärale jõuab
Mitte kaotada julgust
oodata
oodata aastaid kui vaja
sest see kas ta tuleb kähku
või viivitab aastatepikkuse aja
ei ole sugugi sellega seoses
mis saab teosest
Kui lind siis tuleb
juhul kui ta tuleb
säilitada sügavaimat vaikust
oodata kuni lind läheb puuri
ja kui ta on sees
põgusa pintslitõmbega
sulgeda õrnasti uks tema ees
seejärel
kustutada ükshaaval kõik trellid
silmas pidades et linnul ei puudutataks ühtegi sulge
Järgnevalt maalida puu portree
ja valida ilusaim oks selt puult
linnule
maalida ka haljaid lehti ja värsket tuult
päikesetolmu
loomade häält ja suvelõõsas rohu häält
ja siis oodata kuni lind
nõuks võtab laulda
Kui tal laulmiseks puudub ind
siis see on halb märk
märk et pilt on halb
aga kui ta laulab siis see on hea märk
märk et võite nüüd alla märkida oma nime
Üliõrnasti võite siis kitkuda välja
linnul ühe sule
ja kirjutada oma nime maalingule.

Jacques Prévert (1900-1977) Ain Kaalepi (1926-2020) tõlkes

(Liblikas uksepraos)

Liblikas uksepraos
lahti sõlmimas
päikesekiirt.

Taavi Eelmaa (1971)

Öö lõhnab, vihma sajab

Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal,
vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.

Öö lõhna hingan väljas,
vihm värskeks teeb mu pea,
linn puhkab unenäljas,
nüüd uni ka on hea.

Ma hulgun pika aja,
teen tuuri Toome peal,
mind ärevusse ajab
too hakikisa seal.

Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen, kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.

Hando Runnel (1938)

 

Sõnum

Kes kunagi kuidagi kedagi,
see samuti seda ja todagi
ja kindlasti sihukest midagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

Eks minagi kunagi midagi
ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.

Mu sõber, kui sinagi midagi
või kunagi kuidagi kedagi,
siis silmas pea kindlasti sedagi
ja mitte niisama, vaid vägagi. 

Vladislav Koržets (1951)

 

(ma elan need mured üle)

ma elan need mured üle
kui must ka ei oleks meel
kui ka jumal ise mind keelaks
ma loodaksin ikka veel

üks läheb ja teine tuleb
üks kerkib ja teine kaob
ja kuskil on ometi homme
ja midagi minu jaoks

kõik hea mis on kunagi olnud
kord tagasi tuleb see
kui ka jumal ise mind keelaks
ma loodaksin ikka veel

sest igal hommikul kindlalt
tõuseb päike ja algab päev
ka siis kui taevas on pilves
ja meie seda ei näe

nii vähe rõõmuks on tarvis
ja lootuseks vähem veel
kui ka jumal ise mind keelaks
ma loodaksin ikka veel

Liisi Ojamaa (1972-2019)

Pisi-imede päeval

Ei-ei, ärge öelge,

et imesid ei ole!

Imed kõnnivad ümber -

tabajat pole.

Suudaks vaid hoida

südame halja

väljamäe nõlvade kombel,

niriseva selge lätte sõnul,

päikesest põlenud põndaku

soojade mesiste muulukate moel,

lepatuka varjupakkuval viisil,

sahiseva põllulapi sarnaselt -

eks oleks vingete tuulte päeval

pisuke imeke seegi.

Venda Sõelsepp (1923-2006)

The More Loving One

Looking up at the stars, I know quite well

That, for all they care, I can go to hell,

But on earth indifference is the least

We have to dread from man or beast.

How should we like it were stars to burn

With a passion for us we could not return?

If equal affection cannot be,

Let the more loving one be me.

Admirer as I think I am

Of stars that do not give a damn,

I cannot, now I see them, say

I missed one terribly all day.

Were all stars to disappear or die,

I should learn to look at an empty sky

And feel its total dark sublime,

Though this might take me a little time.


ARMASTAVAM POOL

Tähti vaadates tean: pole parata sinna,
et nendegi poolest ma põrgu võiks minna;
ent maa peal ükskõiksus on pisimaks veaks,
mida teistes laitma või pelgama peaks.

Kui kirega, millele vastust meis pole,
tähed armastaks meid - see oleks vast kole!
Kui on võimatu võrdne õrnus ja hool,
las olla ma armastavam pool.

Usun, et austan ja imetlen küll ma
neid tähti, kel sest pole sooja, ei külma,
kuid nüüd, kus neid vaatan, ma öelda ei saa
et tundsin ka päeval suurt puudust neist ma.

Kui kustuks kord kõikide tähtede sära,
ma harjuksin tühjusegagi ära
ja üleva pimeda taevalaega -
kuid kardan, et sellega läheks aega.

W. H. Auden (1907 - 1973) Märt Väljataga (1965) tõlkes

Mälestus

Mul meelde tuleb kauge kevad.
Peal taevas on kui akvarell.
All orus toomed õilmitsevad.
Kolmveerand üheksa lööb kell.

Ma vaatan Inglisillalt linna.
Mind ootab auditoorium.
Ent kuidagi ei tahaks minna –
nii sinine on taevakumm.

Mul peas on kolossaalsed lokid
ja üldse – kogu inimkond,
ja jalas aukudega sokid.
Ma olen hästi noor ja blond.

Ja kõik on nagu laulus ladus.
Ma ootusrikkalt seisan seal …
Siis tõusis pilv ja päike kadus …
Aeg tuli maa ja mere peal …

Mu ellu elu sisse astus
ja käskis mind: nüüd valik tee!
Oh õnnis mees, kel valmis vastus!
Mul aga polnud valmis see.

Puud vinges tuules värisesid.
Ma seisin keset hangesid.
Mu ümber relvad tärisesid.
Mu ümber sõbrad langesid.

Kui kaua viibisin ses melus?
Ei tea … Vist terve igavik.
Näen imestades: olen elus.
Mis veel? Võin olla õnnelik.

Kõik on ju hea – on selgind taevad:
on möödas sõja killavoor
ja nähtud valimise vaevad.
Kuid ma ei ole enam noor.

Ma möödun kõigi maade luudest
ja viibin jälle Toomemäel.
Käin, ümbritsetud põlispuudest.
Uus põlv on minu kahel käel.

Kui tibuparv, kes murdnud koored,
arg-rõõmsad silmad püsti peas,
kõik hirmus kenad, hirmus noored …
Mu oma laps on nende seas.

Käin nende keskel, veidi norus,
sest taevas on kui akvarell
ja toomed õilmitsevad orus.
Kolmveerand üheksa lööb kell.  

August Sang (1914-1969)

 

IGAÜHE JAOKS ON KUSKIL KEEGI

Peolt koju saatis öises lumesajus
ja suudleski sind tookord vist üks keegi.
Tal oli hääl, mis olematuks hajus,
ja nimi, kuid sai olematuks seegi.

Nüüd on su toas lai abieluvoodi
ja selles norskab öösiti üks keegi,
kes vahel suudleb, vahel kõnnib poodi,
ja haiget õnneks rohkem suurt ei teegi.

Mario Kivistik (1955)

(Sinu näol leian ma koha maailmas.)

Sinu näol leian ma koha maailmas.
Leiaksin ehk õlal ka...
Tule, hakkame kontemplatsiooni kondikava konstrueerima!
Mõned mõtted on nagu mõdu, teised nagu infusooride intiimelu, kolmandad nagu koolera.
Neljandaid on kõiksuguseid.
On põikpäisi ja põikpuguseid.
Kes on kohaldatud kõhutantsuks, ei see kavatse konni kadestada.
Käod on erandlikud erakud ja parmud parimad ratsamehed.
Milleks ähvardada pommi plahvatusega või kalu keetmata veega!
Rautatud saurused veavad laelaudu.
Kõrge ja kaunis peab saama laulude palee!
Kahju ainult, et varahommikud on alati viluvõitu ja pole eraldusmärke armuöile.

Artur Alliksaar (1923-1966)