Meie ei tea, mis oli kord.
Jäänud on sõnad ja katked -
Sellel kevadel... Oli kord...
Heie see aina katkeb.
Sirelid õisi uhkavad
nagu ka sajandi algul.
Teie väheke puhkama
läksite väsinud jalgu.
Oh, ei ole te Toonelas
ega võimsas Valhallas.
Jäite, kus on teie pärusmaa,
omade pärnade alla.
Jaanikuu valguse sammastik
austavalt kõrgub te üle.
Teie mure ja armastus
tuhandest põlvest me üle.
Linda Ruud (1932-2010)
esmaspäev, 26. märts 2012
reede, 16. märts 2012
(Sõnade putukad suminal lendavad)
Sõnade putukad suminal lendavad.
Võõrad on ümber, ja nõnda on hea.
Istun ja igatsen. Sõnelen endaga.
Rõõmlen või nukrutsen, ise ei tea.
Mõte on ehmunud, kaalub ja arutab:
kallis ehk liialt me õnnel on hind?
Süda ent ühte vaid tuksub kui aruta.
Armastan, armastan, armastan sind.
Ellen Niit (1928-2016)
Võõrad on ümber, ja nõnda on hea.
Istun ja igatsen. Sõnelen endaga.
Rõõmlen või nukrutsen, ise ei tea.
Mõte on ehmunud, kaalub ja arutab:
kallis ehk liialt me õnnel on hind?
Süda ent ühte vaid tuksub kui aruta.
Armastan, armastan, armastan sind.
Ellen Niit (1928-2016)
teisipäev, 6. märts 2012
Pohmeluslikke mõlgutusi
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?
Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos - ja see on hing.
Heiti Talvik (1904-1947)
halliks peniks, kes su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?
Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos - ja see on hing.
Heiti Talvik (1904-1947)
reede, 17. veebruar 2012
Mida olen armastanud
Mida olen armastanud:
merevahtu, kollaseid puulehti,
tähepilgutust leebel augustiööl,
pika vihmapäeva madalat taevast,
niiskusest lõhnavat sammalt,
rohelise kupliga lampi laual,
koltunud kirjatähti vanas raamatus,
murakaid raugel rabasool,
pääsusilmi kevadisel alaniidul,
hiliseid kurekelli koduteel...
Ja sind, keda kuskil ei ole,
pole eales olnudki.
Bernhard Kangro (1910-1994)
merevahtu, kollaseid puulehti,
tähepilgutust leebel augustiööl,
pika vihmapäeva madalat taevast,
niiskusest lõhnavat sammalt,
rohelise kupliga lampi laual,
koltunud kirjatähti vanas raamatus,
murakaid raugel rabasool,
pääsusilmi kevadisel alaniidul,
hiliseid kurekelli koduteel...
Ja sind, keda kuskil ei ole,
pole eales olnudki.
Bernhard Kangro (1910-1994)
reede, 18. november 2011
Trots
Ei lähe otsimagi su sära, kevad!
See pettus ju vaid, puujuurte iidne mana.
Las minuta siiski ehmed varisevad,
mis muld on välja võlunud, hall ja vana.
Ent mineviku paost mälestust toob veri.
Aod uuenevad, kuid hinge värv on sama.
Kes külvand põue põletavaid teri,
et jälle süda ärganud armastama?
Mats Traat (1936-2022)
See pettus ju vaid, puujuurte iidne mana.
Las minuta siiski ehmed varisevad,
mis muld on välja võlunud, hall ja vana.
Ent mineviku paost mälestust toob veri.
Aod uuenevad, kuid hinge värv on sama.
Kes külvand põue põletavaid teri,
et jälle süda ärganud armastama?
Mats Traat (1936-2022)
pühapäev, 23. oktoober 2011
Kas see siis oligi elu?
Kas see siis oligi elu?
See põgus ja rahutu unenägu -
see võitlus- ja kannatus-, loobumisahel
ja mõni heledam hetk sääl vahel -
kas see siis oligi elu?!
Anna Haava (1865-1957)
See põgus ja rahutu unenägu -
see võitlus- ja kannatus-, loobumisahel
ja mõni heledam hetk sääl vahel -
kas see siis oligi elu?!
Anna Haava (1865-1957)
laupäev, 27. august 2011
26.november, kolmapäev.
Vananemise paradoks on see,
et süda on algusest peale ühe vana.
See ei paista muidu välja,
ta on nagu maha maetud juba,
kuskile liivade ja aastate ja pettumuste alla,
aga piisab ühest noorest pilgust,
ühest noorest häälest, ühest noorest kirjast,
ja ta tuleb sealt alt välja, täpselt sama
rumal ja punane
kui vanasti.
Tõnu Õnnepalu (1962)
et süda on algusest peale ühe vana.
See ei paista muidu välja,
ta on nagu maha maetud juba,
kuskile liivade ja aastate ja pettumuste alla,
aga piisab ühest noorest pilgust,
ühest noorest häälest, ühest noorest kirjast,
ja ta tuleb sealt alt välja, täpselt sama
rumal ja punane
kui vanasti.
Tõnu Õnnepalu (1962)
teisipäev, 12. juuli 2011
Maailma avastamine
Genua linnast pärit
KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS
Kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres
Kõikide isad
on kummargil kangaspuude kohal
kudumas kangast
lastele jätkata
Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
sinise mere kaldale vahtima
varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha
Sest lapsed peavad sinna jooksma
ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks
Ja kõik asuvad teele
sest kõik peavad asuma teele
Karavellidega
galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega
fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega
pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega
praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega
venedega süstadega džonkidega butratega kanuudega
praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega
aurikutega
õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-
plaanidega allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja
aatomlaevadega batüskaafidega TU-dega rakettidega
ja vöö vahele pistetud hõlmadega
ning avastavad uue maailma
Kõik
Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma maailma
Teel
peab ta vaigistama nurinad
ja lämmatama vastuhakud
iseeneses iseenese vastu
sest tuhat kätt kisub teda
tagasi
Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS
Aga ometi saadakse pärale
Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu
uue rihvaribagi
uue jalatäie maad südame ja mõtte tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas
Sest kõik asuvad teele
ja kõik jõuavad mingil määral pärale
Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga
kudumas kangast lastele jätkata
Ja kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres
JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS
Jaan Kross (1920-2007)
Link: 100 luulepärli: Maailma avastamine. Jaan Kross. Loeb Anu Lamp
esmaspäev, 11. juuli 2011
Vahemeri
Laine.
Ja laine.
Ja laine.
Ja laine.
Kuni kord
pahiseb
üheksas.
Mandrile maitse ja merele maine,
aeg aga kulub lühemaks.
Meri on meri, siin vett ei vaheta:
üheksas annab ja võtab otsad.
Aga keegi
peab olema
kaheksas.
Aga keegi
peab algama
otsast.
Arvi Siig (1938-1999)
Ja laine.
Ja laine.
Ja laine.
Kuni kord
pahiseb
üheksas.
Mandrile maitse ja merele maine,
aeg aga kulub lühemaks.
Meri on meri, siin vett ei vaheta:
üheksas annab ja võtab otsad.
Aga keegi
peab olema
kaheksas.
Aga keegi
peab algama
otsast.
Arvi Siig (1938-1999)
esmaspäev, 6. juuni 2011
(Arguse silmad on valvel)
Arguse silmad on valvel
päevad ja ööd.
Arguse pilk on terav
nagu liblikapüüdja nõel,
näeb liiga palju ja liiga vähe,
näeb sellest läbi, mis on lähedal,
ja ei julge kaugele vaadata.
Arguse silmad on pärani
hirmul -
et keegi ei võtaks ta käest,
mida tal ei ole.
Karl Ristikivi (1912-1977)
päevad ja ööd.
Arguse pilk on terav
nagu liblikapüüdja nõel,
näeb liiga palju ja liiga vähe,
näeb sellest läbi, mis on lähedal,
ja ei julge kaugele vaadata.
Arguse silmad on pärani
hirmul -
et keegi ei võtaks ta käest,
mida tal ei ole.
Karl Ristikivi (1912-1977)
Tellimine:
Postitused (Atom)