Alghilinejate hõim

Kõige esimesed, algupärased kõige alguses
olid need, kes eelmisel õhtul kaua pidutsesid,
kes ei jõudnud õigel ajal
voodist tõusta,
riidesse panna
ega hambaid pesta.
Ega saanudki, sest hambaid sel hommikul
alles jagati välja
koos silmade, küüniste, naha ja karvade,
potentsiaalsete väärhambumuste ning hambaaukudega.
Nad alles lõõskasid õndsuses, need hilinejad,
kui jagati varandust.
Juba jagati!
Terve ilm oli kokku tulnud!
Juba jagati varandust, jagati teadmisi ja õndsust!
Ja terve see hilinejate hõim,
kõik need Arno lapsed ja
lapselapsed ja
lapselapselapsed
seitse ja enam põlve
jäid ilma hommikupalvusest
või kes teab,
mida seal tehti,
sest tunnid olid juba alanud.

Kadi Kivilo (1982)

/До свиданья, друг мой/

До свиданья, друг мой, до свиданья.
Милый мой, ты у меня в груди.
Предназначенное расставанье
Обещает встречу впереди. 

До свиданья, друг мой, без руки, без слова,
Не грусти и не печаль бровей, —
В этой жизни умирать не ново,
Но и жить, конечно, не новей.

***

Sõber, hüvasti, mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes. 

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

Sergei Jessenin (1895-1925) Artur Alliksaare (1923-1966) tõlkes

When you are old

When you are old and gray and full of sleep,
And nodding by the fire, take down this book,
And slowly read, and dream of the soft look
Your eyes had once, and of their shadows deep;

How many loved your moments of glad grace,
And loved your beauty with love false or true;
But one man loved the pilgrim soul in you,
And loved the sorrows of your changing face.

And bending down beside the glowing bars,
Murmur, a little sadly, how Love fled
And paced upon the mountains overhead
And hid his face amid a crowd of stars.

***

Kui oled vana, hall ja õdangul
lee paistel tukud, siis siit raamatust
loe malbusest su pilgus säranust,
ja varjundeist, mis olid silmis sul;

Küll truult, küll reetlikult su rõõmu hetki
ja ilu armastati, üht meest võlus
ent sinu hing, mis üha rännuvalus,
ja sinu muutliku näo kurbusedki.

Ja kooldudes lee ääres madalale
sa sosista, kuis armastus läks varju
teispoole kõrgeid mägestikuharju
ja peitis täheparve oma pale.

W. B. Yeats (1865-1939) Märt Väljataga (1965) tõlkes