Alghilinejate hõim

Kõige esimesed, algupärased kõige alguses
olid need, kes eelmisel õhtul kaua pidutsesid,
kes ei jõudnud õigel ajal
voodist tõusta,
riidesse panna
ega hambaid pesta.
Ega saanudki, sest hambaid sel hommikul
alles jagati välja
koos silmade, küüniste, naha ja karvade,
potentsiaalsete väärhambumuste ning hambaaukudega.
Nad alles lõõskasid õndsuses, need hilinejad,
kui jagati varandust.
Juba jagati!
Terve ilm oli kokku tulnud!
Juba jagati varandust, jagati teadmisi ja õndsust!
Ja terve see hilinejate hõim,
kõik need Arno lapsed ja
lapselapsed ja
lapselapselapsed
seitse ja enam põlve
jäid ilma hommikupalvusest
või kes teab,
mida seal tehti,
sest tunnid olid juba alanud.

Kadi Kivilo (1982)

/До свиданья, друг мой/

До свиданья, друг мой, до свиданья.
Милый мой, ты у меня в груди.
Предназначенное расставанье
Обещает встречу впереди. 

До свиданья, друг мой, без руки, без слова,
Не грусти и не печаль бровей, —
В этой жизни умирать не ново,
Но и жить, конечно, не новей.

***

Sõber, hüvasti, mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes. 

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.

Sergei Jessenin (1895-1925) Artur Alliksaare (1923-1966) tõlkes

When you are old

When you are old and gray and full of sleep,
And nodding by the fire, take down this book,
And slowly read, and dream of the soft look
Your eyes had once, and of their shadows deep;

How many loved your moments of glad grace,
And loved your beauty with love false or true;
But one man loved the pilgrim soul in you,
And loved the sorrows of your changing face.

And bending down beside the glowing bars,
Murmur, a little sadly, how Love fled
And paced upon the mountains overhead
And hid his face amid a crowd of stars.

***

Kui oled vana, hall ja õdangul
lee paistel tukud, siis siit raamatust
loe malbusest su pilgus säranust,
ja varjundeist, mis olid silmis sul;

Küll truult, küll reetlikult su rõõmu hetki
ja ilu armastati, üht meest võlus
ent sinu hing, mis üha rännuvalus,
ja sinu muutliku näo kurbusedki.

Ja kooldudes lee ääres madalale
sa sosista, kuis armastus läks varju
teispoole kõrgeid mägestikuharju
ja peitis täheparve oma pale.

W. B. Yeats (1865-1939) Märt Väljataga (1965) tõlkes

(seisad)

seisad
aeg läheb mööda
istud
aeg läheb mööda
tõused
aeg läheb mööda
jooksed
aeg läheb mööda
kukud
aeg läheb mööda
vaatad
aeg läheb mööda
kaotad
aeg läheb mööda
võidad
aeg läheb mööda

Triin Soomets (1969)

Lastekaitse

Last ei ole ilus lüüa,
kui ka laps on vahel paha.

Last ei ole ilus müüa,
kui ka kodus pole raha.

Last ei ole ilus süüa,
kui ka lapsel hea on maitse.

Taha siis või ära taha,
nõnda nõuab lastekaitse.

Ilmar Trull (1957)

Muusika

Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?

Juhan Liiv (1864-1913)

Todas as cartas de amor são ridículas

Todas las cartas de amor son
ridículas.
No serían cartas de amor si no fuesen
ridículas. 

También escribí en mi tiempo cartas de amor,
como las demás,
ridículas. 

Las cartas de amor, si hay amor,
tienen que ser
ridículas. 

Pero, al fin y al cabo,
sólo las criaturas que nunca escribieron cartas de amor
sí que son
ridículas. 

Quién me diera el tiempo en que escribía
sin darme cuenta
cartas de amor
ridículas. 

La verdad es que hoy mis recuerdos
de esas cartas de amor
sí que son
ridículos. 

(Todas las palabras esdrújulas,
como los sentimientos esdrújulos,
son naturalmente
ridículas).

***

All love letters are

Ridiculous.

They wouldn’t be love letters if they weren’t

Ridiculous.

In my time I also wrote love letters

Equally, inevitably

Ridiculous.

Love letters, if there’s love,

Must be

Ridiculous.

But in fact

Only those who’ve never written

Love letters

Are

Ridiculous.

If only I could go back

To when I wrote love letters

Without thinking how

Ridiculous.

The truth is that today

My memories

Of those love letters

Are what is

Ridiculous.

(All more-than-three-syllable words,

Along with unaccountable feelings,

Are naturally

Ridiculous.)

Fernando António Nogueira Pessoa (1888-1935) https://artandthoughts.fr/2016/12/30/all-love-letters-are-ridiculous-fernando-pessoa/ tõlkes

The Prisoner of Chillon

 /---/
Lake Leman lies by Chillon's walls:
A thousand feet in depth below
Its massy waters meet and flow;
Thus much the fathom-line was sent
From Chillon's snow-white battlement,
Which round about the wave inthralls:
A double dungeon wall and wave
Have made—and like a living grave
Below the surface of the lake
The dark vault lies wherein we lay:
We heard it ripple night and day;
Sounding o'er our heads it knock'd;
And I have felt the winter's spray
Wash through the bars when winds were high
And wanton in the happy sky;
And then the very rock hath rock'd,
And I have felt it shake, unshock'd,
Because I could have smiled to see
The death that would have set me free.
/---/

/---/
Chilloni valli külje all,
Küll tuhat jalga sügaval,
Seal kihab, keerleb meie voog,
Lööb vastu kalju laente loog.
Chilloni valge valli pealt,
Kuis hirmul vaadata on sealt…
Vood vangi koda piiravad,
Kui surnuhauda – elavat…
See pime põrgu sügaval
On järve põhjas, laente all.
Me kuulsime seal päeval, ööl,
Kuis tormasivad laened tööl.
Kuis vesi vastu valli käis
Nii vahutavat viha täis…
Kuis vete raske rõhu all
Ka kalju oli kõikuval.
Ei aga mina hirmunud,
Ma ootsin surma sügaval –
See oleks priiust kinkinud.
/---/

George Gordon Byron (1788 – 1824) Jaan Parve (1867 – 1899) tõlkes

Kuidas portreteerida lindu

Kõigepealt maalida puur
mille uks on lahti
järgnevalt maalida
üht-teist rõõmsat
üht-teist lihtsat
üht-teist ilusat
üht-teist kasulikku
linnu jaoks
järgnevalt asetada lõuend puu najale
aeda
parki
või metsa
peita end puu taha
sõnagi sõnamata
liigetki liigutamata...
Lind tuleb mõnikord kähku
aga tihti ka palju aastaid nõuab
kuni ta pärale jõuab
Mitte kaotada julgust
oodata
oodata aastaid kui vaja
sest see kas ta tuleb kähku
või viivitab aastatepikkuse aja
ei ole sugugi sellega seoses
mis saab teosest
Kui lind siis tuleb
juhul kui ta tuleb
säilitada sügavaimat vaikust
oodata kuni lind läheb puuri
ja kui ta on sees
põgusa pintslitõmbega
sulgeda õrnasti uks tema ees
seejärel
kustutada ükshaaval kõik trellid
silmas pidades et linnul ei puudutataks ühtegi sulge
Järgnevalt maalida puu portree
ja valida ilusaim oks selt puult
linnule
maalida ka haljaid lehti ja värsket tuult
päikesetolmu
loomade häält ja suvelõõsas rohu häält
ja siis oodata kuni lind
nõuks võtab laulda
Kui tal laulmiseks puudub ind
siis see on halb märk
märk et pilt on halb
aga kui ta laulab siis see on hea märk
märk et võite nüüd alla märkida oma nime
Üliõrnasti võite siis kitkuda välja
linnul ühe sule
ja kirjutada oma nime maalingule.

Jacques Prévert (1900-1977) Ain Kaalepi (1926-2020) tõlkes

(Liblikas uksepraos)

Liblikas uksepraos
lahti sõlmimas
päikesekiirt.

Taavi Eelmaa (1971)