Ega ju sind tea,
sind, hunnitut sunnikut,
võibolla sind armastada
on nagu võtaks pärast tolmust,
pikka päeva läätsed silmist,
midagi eriti ei näe, aga näe,
meil on jälle õhtuid,
lõputa lauseid,
ja tänavail on lumiseid hämarusi,
aga ega ei tea,
ei tea.
Ma vahest käin poes,
seal müüakse maitseid:
juustu, makarone, pelmeene, muudki,
allahinnatud unistusi,
vahest veini ka,
jah, ega sind tea,
võibolla sind armastada
on nagu käiks küsimas,
"Praegu pole, homme tuleb,"
ja nii päevast päeva,
ega sind tea.
Mu seljakott on kevadete sinine,
seal on igasugu asju,
sokke ja pükse,
ja mõned saladused ka,
nii nagu olen, nii lähen,
nii ka tulen,
ega ju tea.
Rongid ja bussid ja autod
teavad sinust jutustada,
ja mu pöial on krambis,
ja mu pöial on juba taeva karva,
suurt ja ägedat päeva
krõbiseb liiv saabaste all,
puid on puid on, hellad velled,
õlleraha ja päikeses pleekinud
sõpru, naerukortsud kui aastaringid,
aga ega sind tea, ega tea.
Nagu võtaks läätsed silmist,
nagu käiks poes,
nagu päriks silmapiirilt
sinu piiritust,
jälle ilmast ilma
linnast linna
poisse ja tüdrukuid,
kõrtse ja reedeid,
tööd ja head ööd,
sind, hunnitut sunnikut.
Kusagil selle ja tolle vahel,
ilmatul maanteel,
igas linnas on musugused
muumehed hinnas.
Me tõstame sinu kauba maha,
viskame su kauba peale,
me niidame su muru,
ja pärast, pärast tolmust päeva,
võtame läätsed silmist
ja kirjutame luuletusi
ühest tüdrukust,
kes oled sama hästi kui sina ise,
aga ehk pole ka,
ega sind ju tea,
sind, hunnitut sunnikut,
ega tea
Tartut ja Tallinnat,
Elvat ja Peedut,
ja su puusi, eks näis,
rong jutustab sind edasi,
ega ju tea,
ega elu tea.
Kaur Riismaa (1986)
