(Ööde valgusse mattud)

Ööde valgusse mattud
siis lahvatab lumm
siis mõõnab
mõõnab
mõõnab

unub
ega unu

kuni uute kustumiste pilkas pimeduses
tunned ära

nähtamatult läbi elu
lakkamatult nagu valu
kasvab armastus.

Malle Talvet (1955)

Suur lärm

Laps laulab, trambib, karjub
ja vaidleb, seletab.
Nii kisendama harjub
ka makk ja telekas.

On toas nii palju lärmi,
et põrub aknaklaas.
On läbi isa närvid
ja ema voodis maas.

Kes lärmi lööb ja röögib,
see kunagi ei kuule,
et südamel on löögid
ja elamisel luule.

Viivi Luik (1946)

Ma pean jooma

Põllumaa on joomas,
maada joovad metsad;
oja annab juua
sinimere suule;
päike joomas merda,
kuu on joomas päeva.
Mind mu sõber sõimab,
et ma tahan juua.

Kristjan Jaak Peterson (1801-1822)

(Mu elu on kui monotoonne kell)

Mu elu on kui monotoonne kell,
mis kindlas taktis väsimata aega taob.
Aeg, nagu õhk see: miski nägematu kaob,
vaid kaja ainult kostab kõlavhell.
Metallid helisevad; hingega
kui elaks surutute salaelu ilm.
Õrn kuulaja - mind läbinägev lapsesilm -
mu kella laulu võivad armasta,
mis võõrastele kostab salgav karm
ja neile hoolimata võhivõõralt lööb.
Metalsed toonid... Mis mu meeli mures sööb?
Mu üliigav traagiline arm.

Marie Heiberg (1890-1942)

Sipelga surnuaial

Meie ei tea, mis oli kord.
Jäänud on sõnad ja katked -
Sellel kevadel... Oli kord...
Heie see aina katkeb.

Sirelid õisi uhkavad
nagu ka sajandi algul.
Teie väheke puhkama
läksite väsinud jalgu.

Oh, ei ole te Toonelas
ega võimsas Valhallas.
Jäite, kus on teie pärusmaa,
omade pärnade alla.

Jaanikuu valguse sammastik
austavalt kõrgub te üle.
Teie mure ja armastus
tuhandest põlvest me üle.

Linda Ruud (1932-2010)

(Sõnade putukad suminal lendavad)

Sõnade putukad suminal lendavad.
Võõrad on ümber, ja nõnda on hea.
Istun ja igatsen. Sõnelen endaga.
Rõõmlen või nukrutsen, ise ei tea.

Mõte on ehmunud, kaalub ja arutab:
kallis ehk liialt me õnnel on hind?
Süda ent ühte vaid tuksub kui aruta.
Armastan, armastan, armastan sind.

Ellen Niit (1928-2016)

Pohmeluslikke mõlgutusi

Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?

Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos - ja see on hing.

Heiti Talvik (1904-1947)

Mida olen armastanud

Mida olen armastanud:
merevahtu, kollaseid puulehti,
tähepilgutust leebel augustiööl,
pika vihmapäeva madalat taevast,
niiskusest lõhnavat sammalt,
rohelise kupliga lampi laual,
koltunud kirjatähti vanas raamatus,
murakaid raugel rabasool,
pääsusilmi kevadisel alaniidul,
hiliseid kurekelli koduteel...

Ja sind, keda kuskil ei ole,
pole eales olnudki.

Bernhard Kangro (1910-1994)

Trots

Ei lähe otsimagi su sära, kevad!
See pettus ju vaid, puujuurte iidne mana.
Las minuta siiski ehmed varisevad,
mis muld on välja võlunud, hall ja vana.

Ent mineviku paost mälestust toob veri.
Aod uuenevad, kuid hinge värv on sama.
Kes külvand põue põletavaid teri,
et jälle süda ärganud armastama?

Mats Traat (1936-2022)

Kas see siis oligi elu?

Kas see siis oligi elu?
See põgus ja rahutu unenägu -
see võitlus- ja kannatus-, loobumisahel
ja mõni heledam hetk sääl vahel -
kas see siis oligi elu?!

Anna Haava (1865-1957)